Võitja on selgunud!

Meil on hea meel teada anda, et žürii on oma otsuse teinud ja selgunud on parim essee, mille autor sõidab koos kaaslasega Brüsselisse: võitjaks osutus seekord Helen Aaremäe. Helen on 22 aastat vana ja hetkel täiskohaga üliõpilane, õppides 1. aasta magistratuuris Tartu Ülikooli statsionaaris Õigusteadust, samuti on ta tegutsenud ligi 3 aastat organisatsioonis Euroopa Juuratudengite Ühenduses (European Law Student's Association) ja sellest tulenevalt valis ta ka essee teema ning otsustas kirjutada ja midagi südamelt ära öelda. Pärit on Helen Eesti väikelinnast Rakverest, kus ta on nooruspõlves tegutsenud Eesti Kaitseliidus kodutütrena ning mereväe üksuses harrastanud purjetamist. Inimesena on Helen väga avatud uutele suhetele ja võimalustele,  tal on kõrged moraalsed väärtused ja samuti on ta sõbrad teda kirjeldanud kui väga patriootliku eestlast. 


Antud ideekonkursi žürii koosnes viiest liikmest ning tegi oma otsuse esseede põhjal, teadmata lugemise ajahetkel nende autoreid. Lisaks valiti välja 5 esseed, kes saavad žürii eriauhinna ning jagavad vastavalt kohti 2-6. Ka kõik teised esseed olid suurepärased, seega otsustasime väikese auhinna anda kõigile osalejatele. Kõik esseed (suvalises järjekorras) on üleval selles blogis ning ootavad lugejaid :)

Kokku laekus konkursile 23 esseed noortelt üle Eesti. Kõige populaarsemaks teemaks oli "Kuidas vähendada tööpuudust noorte seas?", ning sellel teemal laekus tervelt 10 esseed. Samuti olid populaarsed teemad: "Vabatahtlik töö - kellele ja milleks? (6 esseed) ja "Kuidas väärtustada vabatahtlikku tööd?" (5 esseed). Kaks inimest kirjutas teemal "Mis siis kui ma oleksin töötu..." ning mitte keegi ei leidnud, et "Pole tööd, pole probleemi!". Kõige rohkem esseesid laekus seda korda Valgamaalt. 

Auhindade kätte saamise osas võetakse osalejatega ühendust individuaalselt. 

Ideekonkurss toimus noortevahetuse "Catch the Opportunity!"  raames, mis viidi ellu programmi Euroopa Noored toel. Noortevahetuse korraldajaks oli mitteformaalne noortegrupp Hiiumaa Seiklejad koosseisus Heleri Alles, Katrin Toe, Greete Tukk, Loore Kääramees, Lisette Vapper, Kadri Reidla ja Toomas Laigu. 

Kuidas väärtustada vabatahtlikku tööd?

Tänapäeva materiaalses ühiskonnas soovib iga vähegi pragmaatilisem inimene teenida võimalikult vähese panuse eest võimalikult palju kasu, säärane inimtüüp küsib iga võimaliku tööpakkumise kohta: Palju mulle säärase töö eest makstakse, mida ma selleks tegema pean või kui palju vaeva nägema? Tänapäeva inimene mõõdab igasugust omapoolset panust ja hüvangut rahas. Kuidas me siis väärtustame vabatahtlikku tööd, mida pole võimalik hinnata materiaalselt vaid immateriaalselt?

Vabatahtlik töö tähendab sõna otseses mõttes inimese vaba tahet teha midagi, mille raames ta on nõus end kulutama ning soovi tegema midagi ühiskonna hüvanguks, seega on vabatahtlik töö võrdeline ühiskondliku panusega. Pragmaatilisele inimesele, kes pole iial kogenud vabatahtliku töö eksistentsi võib jääda ekslik mulje, et säärane töö on tühine ning majanduslik kasum olematu. Jah, majanduslik kasum võib olla tõepoolest olenematuks, kuid kogetud vaimne katarsis on vastupidiselt kirjeldamatu. Fakt on see, et vabatahtlik töö on pöördvõrdeline ühiskondliku panusega, mis arendab iga inimese silmaringi, sotsiaalset vastutust ning täiendab akadeemilist haridust.

Kogemused on need, mis muudavad meid inimesena rikkamaks. Läbi vabatahtliku töö loob igaüks endale lisaväärtust inimesena. Säärane väärtuseline aspekt omab olulist rolli- iga inimese süda peab olema õiges kohas. Vabatahtliku töö  keskkond koondab kokku inimesi, kes soovivad tugevdada endas talenti, annet ja vaistu, mis on igaühe tuleviku enese-ja karjääriredelil tõusmiseks möödapääsmatuks eeliseks. Vaid inimene, kes on  kogenud vabatahtlikku töö olemust, on võimeline kasutama saadud elutarkusi ja tugevat vaimu jõudu kogu oma ülejäänud elu tulemuslikult, säärane inimene on võimeline saavutama endale täiusliku elu.

Solan on öelnud: „Õigluse idee maailmas tähendab, et igaüks saab hüvedest osa vastavalt oma võimetele ja panusele“. Säärasele marginaalsele tsitaadile toon ma paralleeliks võrdluse: vabatahtlik töö versus tööpuudus. Miks? Leian, et inimene, kes on on oma elus teinud vabatahtlikku tööd, ei pea kunagi vaevlema tööpuuduse küüsis. Kuidas? Sest vabatahtlik töö annab väärtuse, mis võimaldab inimesel vastavalt oma võimetele panustama millekski. Teotahteline inimene leiab alati töö ja vabatahtlik töö taga peitubki teotahteline inimene. Tulevane tööandja, sõbrad ja keskkond hindab kõrgelt säärast inimest, vaid vastupidisele inimtüübile võib olla saada omaseks laiskus ja rahuldamine keskpärasusega. Vabatahtlik töötaja ei lepi keskpärasusega ja teab, et elus pole võimalik minimaalsete pingutustega läbi lohiseda. Nagu Solan, nii leian ka mina, et elus on võimalik edukalt jõuda vaid õppida vastavalt oma võimetele panustama.

Vabatahtlikku tööd tuleb väärtustada läbi võimaluste, mis ta inimesele pakub. Vabatahtlik töö peab olema mitmekesine ja  paindlik, vabatahtlikule atraktiivne. Vabatahtliku töötaja panust ühiskonnas tuleb väärtustada, motiveerida ja avalikult tunnustada. Tuleb meeles pidada, et vabatahtlikud ei ole abitööjõud, keda värvatakse abitööde teostamiseks ja palgatöötajate käskjalgadeks täitma ülesandeid, mis neile endile meelepärased ei ole. Vabatahtlikele ei saa esitada nõudmisi, nende stiimul ja tasu on vabatahtlik töö ise, nende kaasabil peaks laienema uute teenuste hulk ja kvaliteet.

Õige lähenemine väärtustamaks vabatahtlikku tööd saab alguse perekonnast. Kahjuks ei ole mitte kellelgi elus antud võimalust valida, kuhu pesakonda ta sünnib, siiski on igaühel võimalused, tänu millele on võimalik iseendid arendada paremaks inimeseks. Seetõttu tuleks tunnustada ja informeerida vabatahtlikku töö võimalust juba lasteaiast, edasi põhi-ja keskkoolis. Igaambitsioonikas noor teab, mis on edukuse alustala ja kuidas luua pilkupüüdvat karjääri. Vabatahtlik töö on noorele edukuse alustalaks ja nii tuleks seda ka tutvustada, sest vabatahtlik töötaja tähendab ühiskonnale hindamatut panust ning seda tuleb vääriliselt hinnata. Kuigi vabatahtlikku tööd tehakse enamasti teiste inimeste hüvanguks, on siingi mängus isiklikud motiivid ja üheks neist on tunnustuse saamine tehtud töö eest. Mida rohkem tunnustab ja hindab keskkond vabatahtlikku töötajat, seda enam on töötaja motiveeritud end maksimaalselt panustama.

Iga inimese elus on tõusud ja mõõnad, kuid vaadates saavutusi, mis on minevikus korda saadetud, võib kindel olla, et tutvusringkond, mis vabatahtlikku tööd tehes omandati, on igavesed kogu eluks. Vaid vabatahtlikku tööd tehes loob inimene endale võimalusi, muudab end maailmale kasulikumaks ning maailma iseendale paremaks paigaks. Vabatahtlik töö teeb võimalikuks inimesel mõista iseend paremini ning muutuda siin maailmas paremaks inimeseks. Kas materiaalset kasu taotlev inimene sellisele tasandile oma elus kunagi on võimeline jõudma ja seda saavutama? Vaevalt.

Helen Aaremäe (22), Rakvere

Peaauhind: reis kahele Brüsselisse

Kuidas väärtustada vabatahtlikku tööd?

Esimene ideevälgatus, mis meie mõttekodadesse siseneb kuuldes sõna „vabatahtlik“ on ikka keegi valge inimene aafriklastele toitu jagamas või mõni hüva hing varjupaigas kassi paitamas. See on selline halenaljakas stereotüüp, millest ei saa üle ega ümber. Ometi, hakates sügavamalt ja põhjalikumalt mõtlema vabatahtlikkusele ja selle olemusele, tuleb tõdeda: vabatahtlikkus on mõtteviis.

Tegelikult on igasugune töö vabatahtlik. Me ei ole sunnitud tööd tegema, alati on valik. On valik nii selles osas, millist tööd soovime teha kui ka selles osas, kas me üldse soovime tööd teha. Võib ju Tallinna keskturu ja Balti Jaama ümber küllalt kohata isikuid, kes on valinud näiteks üldse tööst loobuda. Seega ei saa rääkida töötegemise juures sundusest, isegi kui kaelas on kolm pangalaenu, autoliising ja kodus viis näljast last – ka kõik need elu ilusad tõsiasjad on olnud meie enda valik ühel või teisel hetkel. Alati saab ka ilma ja kolmandat moodi. Ometi ei näe paljud inimesed seda selle nurga alt ega tunnista, et nende igapäevane töö ja elu tuleneb nende enda vabast tahtest seda elu just nii elada. Nii tekibki kaks stereotüüpset alajaotust: sunduslik töö, mis on siin, et ära elada ja mida teevad kõik „normaalsed“ inimesed ja vabatahtlik töö, mida teevad inimesed, kellel ilmselgelt on viie lapse kõrvalt liiga palju aega üle või kellel veel lapsi ei ole.

Niisiis, vabatahtlikuks tööks üleüldises tähenduses kutsutakse tööd, mis ei ole rahaliselt tasustatud. See peaks meile tooma vastutasuks hoopis andmise- ja tegemiserõõmu, võimalust kedagi aidata, ühiskonda panustada, uusi tutvusi, kogemusi, oskusi ja vilumusi. Ent kas siis meie „igapäevane“ rahaliselt tasustatud töö ei peaks meile ideaalis pakkuma kõike seda sama? Miks peaks üks loogiliselt mõtlev inimene siis valima „vabatahtliku töö“?

Olles ise töötanud erinevates paikades ja olukordades päris palju vabatahtlikuna jaotaksin asjasse puutuvad inimesed kolme rühma. Vabatahtlik on kas inimene, kellel on kellestki teisest ääretult kahju või tal on tugev sisemine motivatsioon kellegi või millegi olukorda parandada, aidata, panustada; inimene, kes hindab vabatahtliku töö käigus saadavat kogemust, tasuta pileteid ja muid boonuseid, uusi tutvusi ja oskusi väga kõrgelt ja on nõus selle kõige nimel raha ära unustama või inimene, kes ei mõtle üldse, miks ta vabatahtlik on ja lihtsalt toimetab inertsist kuni kett maha jookseb või tuule suund pöördub. Loomulikult on palju ka neid, kelles tulevad kõik kolm tüüpi kokku ja tavaliselt saavad taolistest inimestest elukutselised vabatahtlikud, näiteks vabatahtlikke koondavate organisatsioonide juhid, kes saavad palka. Irooniline, kas pole? Tänapäeva maailmas kipuvad ikka kõik teed Rooma viima.

Ent tulles tagasi vabatahtlikkuse alglätte juurde puutume kokku millegi väga ürgsega. See on andmisrõõm, vesi kirjeldatud „esimest tüüpi“ vabatahtlikke veskile. See on see, mis toidab neid miljoneid vabatahtlikke, kes antud tööliigile kunagi käega ei löö – isegi juhul, kui nad seda endale ei teadvusta. Tehes vabatahtlikku tööd vaid saamahimust  ja isikliku kogemuse omandamise baasilt, lülitume üsna ruttu tasustatud töö peale ümber ja siin pole midagi etteheita või imestada. Elu teeb omad korrektiivid. Ent tehes vabatahtlikku tööd tõesti sügavast sisemisest rõõmust kellegi olukorda parendada, midagi pakkuda, jagada, ootamata midagi vastu... Siin saavad kokku meie minevik ja tulevik, inimese hea loomus ja idealism. Minevik – hea küll, ent tulevik?

Omakasule ülesehitatud maailm on tõestanud ennast jätkusuutmatuks. Maakera on jõudnud kriisi – inimkond on jõudnud kriisi. Ja miks? Lihtsustatult öeldes ja mitte seejuures valetades võib selle kõik kirjutada omakasupüüdlike ärimeeste ja poliitikute arvele.  Juba on näha maailma eripaigus proteste, revolutsioone, hüüdjaid hääli tänavatel ja mitte enam kõrbes. On näha tohutu suuri liikumisi parema tuleviku suunas, ökoloogilisi lahendusi, ühiseid ettevõtmisi ja koostööle orienteeritud tegutsemist. Inimesed, kes tõstavad häält, ei räägi enam ainult enda eest. Nad räägivad inimkonna nimel, Maakera nimel, loomade ja looduse nimel – ellujäämise nimel. See on häirekell – äratuskell naftaärimehe öökapil. On ilmselge, et maailm ei saa enam liikuda edasi nii nagu siiamaani tiksutud. Ent kus peitub siis lahendus ja kes pakuks alternatiivi?

Kas need pole mitte need samad inimesed, kes aitavad varjupaikades loomi, aafrikas lapsi ja koristavad Eestimaad puhtaks? Kas pole mitte needsamad inimesed, kes vihuvad projekte kirjutada ja alternatiivhariduslikke programme testida? Kas pole mitte tegu nende samade inimestega, kes on päevapealt nõus panustama, andma ja töötama jätkusuutliku tuleviku nimel ja tegema seda ilma rahata? Kas pole siis vabatahtlikkus mitte mõtteviis? Mõtteviis, mis kannab endas vabat tahet seada maailma, loomade, laste ja kõikide elusolendite ühishuvid kõrgemale isiklikust kasust. Kuidas väärtustada vabatahtlikku tööd on nagu küsida, kuidas motiveerida väliselt sisemiselt motiveeritud inimest?

Neid inimesi võib ju tänada, ent seda tehakse ju nii-ehk-naa ning sõnana inimese suust, kes ise vabatahtlikku tööd ei tee, on sel vähe kaalu. Tõeline tänu kiirgab täis kõhuga lapse silmist ja plastikpudeli vaba põõsalehe sahinast. Ka boonustest ei ole mõtet rääkida, sest sisuliselt on kõik boonused võrdelised rahaga ja see väljub vabatahtliku töö kontekstist. Kui vabatahtlikkus on mõtteviis, siis seisneb küsimus ju selles, et kuidas väärtustada seda, kuidas teatud grupp inimesi mõtleb. Minu jaoks on vastus lihtne: mõtle ise samamoodi ja hakka ka vabatahtlikuks.

Ei ole suuremat rõõmu kui kaaskodanik, kes kampa lööb. See, kui ka riigiisad ja ärimehed omakasu kõrvale heidavad ja seda mitte ühekordselt, väärtustab vabatahtlikku tööd kõrgemalt kui mistahes reis lõunamaale. Kui vabatahtlik töö ka vilja kannab ja massidesse läheb, liigub kaugemale ja kõrgemale kui kohalik ja igapäevane tasand ja ühiskonnas tõepoolest muutuse loob, on miski, mida iga vabatahtlik ilmelt unes näeb. See on ainuke tõeline väärtus, mida vabatahtlik töö välispidiselt kanda saab – kõik muu tuleneb sisemisest kirest ja motivatsioonist. 

Iida (22), Viljandi
Eriauhind

Kuidas vähendada tööpuudust noorte seas?

Noorte tööpuudus on tänaseks momendiks aktuaalne teema Eesti tööturul. Võrreldes teiste Euroopa Liidu maadega on just meil tööpuudus noorte seas üks kõrgemaid. Viimastel aastatel on olukord muutunud pingelisemaks ja selgeid muutusi paremuse poole pole veel siiani tunda. Arvestada tuleb sellega, et noorte võimalused on ilma selletagi rohkem piiratud võrreldes nende konkurentsivõimalusi teiste elanikkonna rühmade vahel.

Justnimelt täna, on rohkem kui kunagi varem, vaja hinnata noorte tööpuuduse ulatust, selle dünaamikat ning leida võimalusi, kuidas tõhusalt toetada noori, kellel on raskusi tööhõivega.

Massiline tööpuudus noorte seas – suur ambitsioonikus, noored sptesialistid, reaktiivsus ja noorte ekstremism on probleemiks tööturul, kuna paljud ettevõtted lihtsalt kardavad võtta tööle neid, kellel pole töökogemusi ja on innovatsioonilisemad vaated töö tegemisele.

Noored spetsialistid on iga arenenud riigi uhkus ja lootus, kuid kui sellega ei kaasne noorel sotsiaalkindlust,  muutuvad nad riigi majanduse ja sotsiaalse stabiilsuse jaoks suureks ohuks.

Kõige tõenäolisemad ohud, mis toob endaga noorte tööpuudus:

·         Süveneb vaesus ja väheneb noorte perede eelarve (omakorda – suureneb lahutuste arv; abordid; sünnituste arvu vähenemine; kodutute, hüljatud laste, orvude, puuetega laste  osakaalu suurenemine )

·         Sotsiaalkindlustuse vähenemine ning ebapiisav noorsootöö hindamine võib viia riikliku patriotismini, mis toob kaasa alternatiivsete tööpakumiste otsimisele varimajanduses ja sellistes ärivaldkondades, mis õõnestavad huvi hariduse valdkonnas.

·         Süvenemas on kriminaalmenteluse olukord riigis. Sellega suureneb kuritegude kasv; õitseb alkoholi ja naorkootikumide kuritarvitamine; suureneb suguhaiguste ja teiste haiguste osakaal, mis omakorda vähendavad riigis eluiga; suremuse määr tõuseb – riigis hakkab toimuma rahva loomulik degeneratsioon.

Riik peaks looma noorte jaoks sotsiaalselt kindla ja stabiilse sfääri, kuna noored on iga riigi tulevik. Seega tasuks ülevaadata ja muuta õiguslikku raamistikku; korrigeerida poliitikat tööhõive valdkonnas; leida võimalusi valitsuse programmide ja tööhõive ürituste korraldamiseks täiendavat rahastamist; töötama välja stiimulite, soodustuste ja investeeringute  süsteemi, piirkondades, kus on madal töötus ( see omakorda stimuleeriks KOV tegelema rohkem tööhõive küsimustega ).

Kindlalt tuleks ümbervaadata haridustegevuse kõikides haridusasutustes, kuna ülikool peab üliõpilasest tegema enda ala spetsialisti. Lõpetaja peaks omama kindlat profesionaalset suunda ( selleks tuleks igas ülikoolis teha kohustuslikuks loeng Profesionaalse karjääri planeerimine ); peaks olema kindel, et tema teadmised on nõutud ( eriala tuleks valida mitte ainult ärilise kasu leidmiseks, kuid samuti võttes arvesse pikaajalisi suundmusi tööturul ).

Kasu tooks erinevate noorteprojektide ja programmide toetamine.

Nimetatud ettepanekud, võimaldaksid noortel omandada juurde häid kogemusi erinevates eluvaldkondades, mis omakorda parandaks riigi perspektiivi ja vähendaksid riske kvalifikatsiooni langemisega. Kvalifitseeritud tööjõu arv väikeriigis on üsna tähis, kuna kiirelt vananeva rahvastikuga peavad noored suutma ülevalpidada riigi sotsiaalsüsteemi, ning olema palju rohkem tootlikumad ja kohanemisvõimelised.

            Süüdistada noorte tööpuuduses ainult riiki või kedagi teist oleks suur viga. Tihti võime kohata selliseid noori, kes pole lihtsalt saanud aru hariduse vajalikusest või pole viitsinud ise midagi selle heaks teha, et leida endale sobiv töö. Tööturul vajatakse kindlate oskustega ja teadmistega inimesi, kes vastaksid majanduse ja selle arengu vajadustele. Töö armastab mobiilseid inimesi, seega õppeprotsessi tuleb jätkata terve elu. Peab olema sotsiaalne valmisoleks tööle asumiseks ja leida harjumus töötadada ka sellise tööandjaga, kes teeb vahest meelevaldseid otsuseid.

            Loomulikult noorte tööpuuduse vähendamiseks toodud meetmete süsteem ei piirdu eespool mainitust. Kui tulla selle probleemi juurde kompleksselt siis võime näha progressi töötute ridade tumedates tunnelites. Ainult ühtsuses on tugevus.

Jekaterina Fedkina (21), Tallinn

Eriauhind

Kuidas vähendada tööpuudust noorte seas?

Tasakaal tööpuuduse ja tööjõupuuduse vahel on probleemiks nii riigi kui ka ettevõtjate ja töötajate seas. Ettevõtjate jaoks valitseb pidevalt tööjõu puudus, tihti ei leita endale piisavalt kvalifitseeritud töötajat, lisaks see raske palga suuruse küsimus ja üleüldse pole võimalik  leida endale perfektset töötajat ergo valitseb tööjõupuudus. Töötajate jaoks aga valitseb alatine tööpuudus, kui mitte selles otseses tähenduses (kuid tihti ka selles), siis puudub lihtsalt selline töö, mida ta südames sooviks teha, selline palk, mis oleks talle vastuvõetav ning ülemus, kes suhtuks temasse vajaliku respektiga. Suuremaks probleemiks on aga see tõeline tööpuudus, kus oldaks nõus tegema peaaegu ükskõik missugust tööd, aga see lihtsalt pole võimalik. Riigil on selles situatsioonis aga raskeim roll laveerida kahe poole: töötaja ja tööandja vahel.

Noori, ka mind ennast, puudutab pigem see tööpuuduse pool. Olles päris lähedal oma bakalaureusekraadile, võin ausalt tunnistada, et kõiki töid ma ei oleks valmis tegema: koristaja, nõudepesija, ettekandja ja teised sarnased ametid jäävad minu poolt täitmata. Siiski tunnen, et sooviksin tööd, kus saaksin rakendada oma õpitud ja kaasasündinud oskuseid ja nii tunnevad kindlasti veel paljud minu kõrgharidust omandavad eakaaslased. Lisaks sellele peaks õppivale noorele sobiv töökoht olema paindliku ning osalise tööajaga, et see ei hakkaks segama koolis edasijõudmist, samuti võiksid garanteeritud olla uued ja õppimist toetavad kogemused, koolitused jne. Paraku selliseid töökohti on aga väga vähe ja veidigi huvipakkuvad töökohad nõuavad varasemat töökogemust sarnasel alal. Seega üks põhiküsimusi peaks olema noortele esmase erialase töökogemuse pakkumine.

Üks parimaid võimalusi endale töökogemuse hankimiseks on tööpraktika. Selle juhend võiks olla kirjutatud kõigi erialade õppekavadesse ning tööpraktika annaks tudengile esmalt teadmise sellest, milline võiks välja näha tema erialane töö, kas see talle üldse sobib (sest ei saa kõrvale jätta fakti, et paljud tudengid valivad omale eriala üpris ebaadekvaatsetest tunnustest lähtuvalt (nt. kuhu saadakse sisse, kuhu tuttavad lähevad, eriala nimetus tundus huvitav jne)). Lisaks sellele võimaldab tööpraktika tööandjatel värvata endi ridadesse vastava kvalifikatsiooniga ja ennast veidi juba tõestanud noori töötajaid, tudengid saavad endale vastutasuks aga vajaliku esmase töökogemuse, mis aitaks neid edasistel tööotsingutel. Praegu on aga õppekavas olev tööpraktika harv nähtus (vähemalt minu ülikoolis) ja on tunda, et tudengid saavad aru selle vajalikkusest ja soovivad seda ka endi erialadele.

Teiseks noorte väheste töökogemuste põhjuseks on mitmete ülikoolide vähene paindlikkus, kui mõnes ülikoolis saadakse valida milliseid aineid ja mis ajal kuulatakse, siis teistes ülikoolides õpitakse erialati ja õppeaastati ühtse tunniplaani järgi, mis ei võimalda tudengitel omada tihti isegi osalise tööajaga töökohta. Minu arust ei tee asja paremaks ka plaanitav kõrgharidusreform, mis raskendab tudengite võimalusi saada õpingute ajal erialast töökogemust ja seega ka paremaid võimalusi tööturul. Ei saa loota, et kui tudeng õpib korralikult soovitavad vähemalt viis aastat ülikoolis ja siis astub järsku peaaegu kogemusteta tööturule, jooksevad tööandjad tema pärast amokki. Nii see lihtsalt ei ole, eelistatakse ju ikka neid töötajaid, kes on omandanud kuskil mingi vilumuse tööülesannete täitmisel. Otse ülikoolipingist välja astunud noor tihtipeale ei oma aga mitte mingisugust töö (või vähemalt soovitava töö) kogemust ning tema õigeks töötajaks välja õpetamine on tööandjale lisa ressursi kulu.

Tähelepanelik lugeja võib olla märganud, et mainimata on jäänud veel üks töökogemuse saamise viis, nimelt vabatahtlikku töö tegemine. Selle asjaga on asi aga nii, et Eesti riigis pole paljudel tudengitel vabatahtlikku töö tegemiseks võimalust, sest suur osa ajast kulub tasustatava töö peale ning söök laual (vähemalt makaronid) ja katus peakohal peab ju olema. Seega võib vabatahtlikku tööd ja erinevates organisatsioonides osalemist käsitleda pigem kui mõnede üksikute õnnelike või masohhistide eralõbu. Olen kuulnud oma kursusekaaslaste kurtmist, et läheks küll ja teeks küll seda ja teist, aga vanemad ei soovi või neil pole võimalik rahaliselt toetada, see tähendab pikki tunde teenindajana kuskil leti taga rabamist, peale mida langetakse väsinuna voodisse, lisaks sellele veel kool ja õppimine, veidi aega ja raskesti teenitud raha on vaja kulutada ka perele, kodu loomisele, lõbutsemisele jne. Seega vabatahtlik töö (ükskõik milline, sest erialast vabatahtlikku tööd on niikuinii pea võimatu saada) neil meeles küll ei mõlgu.

Hoopis teine lugu on noortega, kes pole kõrgema või kutsehariduse omandamisega tegelenud ja siis võib olla töö leidmine veelgi palju raskem, kui just ei otsitagi tööd, mis vastaks nende peaaegu puuduvale kvalifikatsioonile. Haridust omandavate noortega oleme aga dilemma ees: suurendades õppetoetusi ja stipendiume piisaval määral, võime ju päästa õppurid töötamise kohustusest, samas ei kindlusta see seda, et nad hakkavad tegelema erialase töö või vabatahtliku tööga, vaid rakendavad oma vaba aega pigem lõbutsemisele, puhkamisele ja muule sarnasele. Samas ei toimi ka praegune süsteem eriti hästi, kus õpilased peavad enda ülalpidamiseks töötama täiskohaga tihti enda erialaga mitte ühtki seost omaval ametil, jooksevad nagu rotid rattas ja ei saa keskenduda seega ei koolile ega ka korralikuma töö otsimisele.

Haridussüsteemi ja eriti kõrgemat haridust pakkuvate institutsioonide ülesandeks on jõuda arusaamisele, mis on tähtis, kuidas jõuda tasakaaluni teadussaavutuste ja üliõpilastele kvaliteetse hariduse ning ettevalmistuse pakkumisele tööturul hakkama saamiseks vahel, kusjuures üks ei välista teist. Praegu on aga faktiks see, et paljud tudengid töötavad aladel, mis ei oma vähimatki seost nende õpitava erialaga, saamata jäävad vajalikud töökogemused ja sidemed ning see loob olukorra, kus ülikooli lõpetaval noorel on väga raske astuda tööturule ja leida seal endale sobivat nišši.

Anna-Helena (21), Liikva

Eriauhind

Vabatahtlik töö – kellele ja milleks?

Maailm on suur ja lai: paika, kus kõik ideaalne oleks, ei eksisteeri. Igal maal leidub probleeme, vigu ja muret, kuid mõnel pool on need kõikehõlmavamad ja sügavamad. Inimloomuses on ihata sageli paremat, kuid paraku ei ole kõigis oludes unistuste järgimine alati nii lihtne. Vähehaaval koos maailma paremaks muutmiseks, teiste aitamiseks, kuid ka enda südamerahuks on loodudki võimalus olla vabatahtlik. Vabatahtliku töö on meile kõigile, me kas tahame seda teha või mitte.

Vabatahtlik töö on võimalus igaühele, kuid ometi ei pruugi sobida kõigile. Vabatahtlikuna töötades peaks inimene olema eelkõige huvitatud ja motiveeritud, sest teiste aitamine ning alustatud tegevuse eduka lõpptulemuse nimel töötamine vajab pühendumist ning hingega asja kallal töötamist. Tähtis on mõista, mille nimel midagi tehakse, et oleks olemas eesmärk, kuhu püüelda ning puuduks igasugune omakasupüüdlikkus.

Vabatahtlik töö pole inimesele, kes väärtustab ainult materiaalset kasu ning enda heaolu. Seda tööd saavad teha inimesed, kes hoolivad, kes elavad maailmas, kus teistega arvestatakse ning aidatakse. Inimesed, kes on huvitatud enda arendamisest mitte nii tavapärastel viisidel.

Vabatahtlik töö annab sulle kõike peale raha, mida tänapäeva maailmas liialt ihaldatakse. Vabatahtliku töö annab teadmise, et oled teinud head, aidanud ja toonud kellegi ellu tagasi rõõmu. Õnne, rahulolu, haritust ning armastust ei ole võimalik endale osta, seda peab jagama. Juba noores eas peaks lastele tegema mõistetavaks, et igaühe meie abi vajatakse. Võiks noori viia loomavarjupaikadesse, et tekitada neis kas või kaastunnet ning koolides võiks olla mõned tunnid veerandis, kus noored saaksid aimu vabatahtlikkusest ning seda ka proovida. Noored on tegelikult väga huvitatud vabatahtlikuks olemisest, kuid kui nende võimaluste leidmine ei tule neile sülle, ei viitsita sageli ka ise midagi otsida ja korraldada.

Vabatahtlikuna töötades kasvatab inimene ka enda väärtust. Paljudel juhtudel leiab inimene just vabatahtlikuna olles oma tõelise olemuse, tõelised soovid, huvid. Selle, kes ta on ning mida oma elult soovib ja saavutada tahab. Sageli mõistetakse just nendes olukordades, mida elus tõeliselt väärtustada tuleks. Töötades vabatahtlikuna mõnes vaesemas rajoonis, näiteks Aafrikas,  näeb elu sellist poolt, mille peale me ehk oma tavaelus ei tulekski. Samas ei pruugi need halbades tingimustest elavad  inimesed tunda ennast õnnetult. See annabki mõista, et esemed ja raha meie ümber ei määra meie õnnetaset. Olulised on hoopis inimesed, oskus tunda rõõmu sellest, mis on.

Maailmas oleme meie need, kes on suutelised midagi muutma. Ei ole need veel robotid, kes muudaks meie elusid, ikka peame ise kõige nimel tegutsema. Vabatahtlikkus ongi hea võimalus selleks, et üheskoos võtta ette näiteks projekt millegi muutmiseks või korda saatmiseks, asi ära teha ning siis hea enesetundega teada anda, et midagi kasulikku meie ühiskonna jaoks on ära tehtud. On hea, et leidub inimesi, kes on nõus ja tahavad töötada vabatahtlikuna. Üksi ei suudaks me midagi nii suurelt ära teha.

Vabatahtliku töö on inimesele, kes tõstab elus emotsionaalsed tunded, suhted ning kogemused kõrgemale, kui materiaalsed esemed ja raha. Need, kes lähevad vabatahtlikuks on kas maailmaparandaja loomuga või tõeliselt suure südamega inimesed. Saame kõik näidata ennast heast küljest, kui astume selle sammu, et hakkame vabatahtlikuks. Peab vaid uskuma, et elukeskkonda meie ümber on võimalik muuta. Selleks ongi vabatahtlik töö ka vajalik: et meil kõigil oleks rõõm siin maamunal elada, et mingil hetkel kaoks viha ja jultumus. Ühest vabatahtlikust sai ühel hetkel suur grupp ning tulevikus võiks see grupp haarata enda hulka kogu meie inimkonna. 

Helen (17), Paide
Eriauhind

Kuidas vähendada tööpuudust noorte seas?

„Tulevik kõigil, kuid ebavõrselt jaotunud,“ on öelnud USA kirjanik W.Gibson. Igal inimesel on  võimalus saada kellekski. Tähtsaks või tähtususetuks,  töökaks või töötuks.  Kõik oleneb inimese enda valikutest, võimalustest, püüdlustest ja sellest, kas ühiskond soosib valikute realiseerumist.

Noortel on elus kaks kõige olulisemat valikut: kes temast saab ja kellega abiellub.  Põhikool on kõikidele kohustuslik, kuid peale seda tuleb valida, kas jätkata õpinguid kutsekoolis, minna gümnaasiumi või rännata laia maailma reisima.

 Mainori kõrgkooli lektor A. Arrak leiab, et gümnaasium ja ülikool toodab lolle, poolharitlasi. Tema sõnutsi „Ugrimugri“ keele õppijad marsivad küll nina püsti viimase koolikella taustal ülikoolist ellu, kuid nad ei oska midagi. Neil puudub praktiline töö kogemus. See on küll väga karmilt öeldud, kuid illustreerib selgelt tänapäeva maailmas valitsevat olukorda.  Rohkem vajatakse spetsialiste, kes töötavad oma kindlal alal. Kutsekoolides ja kõrgkoolides õppijatel on tihtipeale rohkem kogemusi ja neil on kergem tööturul sobiv töö leida.

Tööpuudus Eestis on kõrge. Kõrge on see sellepärast, et lolle on tööturul liiga palju. Inimene, kes soovib tööd leida, peab olema viisakas, eetiline, oskama suhelda ja tegema igapäevatoimetusi iseseisvalt. Samuti on tähtis ka väljanägemine. Kuid mida peab siis inimene tegema, et kõike seda saavutada? Need on tegelikud vägagi elementaarsed käitumisnormid, kuid siiski leidub inimesi, kes väljuvad eetilisuse ja viisakuse piiridest. Abituriendina võin öelda, et tänapäeval on juba väikeste laste seas moes vulgaarsed ja ebaeetilised väljendid. Seda on kohutav kuulata: kõnnid mööda väikeste laste koridori ja kõrvu kostuvad seksuaalsed kehaosad ja muud roppused.  Hea oleks, kui koolides toimuks rohkem etiketi tunde. Olen ise need tunnid  läbinud ning tean, et see toimib. Viisakus on tarkus. Peaksite seda praktiseerima  igapäev, et tööturule jõudes, see teie käes loomulik näiks.

Nüüdisajastul on oluline enne töövestlusele minekut kontrollida, mida Google’i otsingumootor teie kohta leiab. Oleks ju tõsiselt piinlik, kui tööandja leiab internetist siivutud jutud või pildid, kus tarvitad mõnuaineid. Pidutsemises pole midagi halba, kuid isikliku elu avalik jagamine võib tekitada tööandjates võõristust. Mõnel ametikohal piirab oma elu kajastamist veebilehtedel ka konfidentsiaalsusnõue. Interneti mälu ei kustu ning taustakontroll avalike andmete põhjal on seadusega lubatud. Peate olema sada protsenti kindlad, mida interneti riputate, sest kunagi ei või teada, millal see teile saatuslikuks saab.

 Töökohti luuakse ise ja teiste isikute poolt. Ettevõtjad on isikud, kes  tegelevad oma äriga ise, üritavad ise toime tulla ja maksavad ka endile ise palka.  Valitsuse ja teiste isikute loodud ametikohtades makstakse palk töölisele tööandja poolt.  Eestlased eelistavad teist varianti, ilmselt kardetakse enda loodud firmaga läbi kukkuda. Teine variant on, et  puudub algkapital. Noored küll tahavad saada  ettevõtjateks, kuid takistuseks on kool. Kaht asja ei suudeta ühildada. 18-aastane noor on teel iseseisva elu suunas, kuid selleks on vaja raha. Paljud tudengid teenivad raha müügikonsultantidena või õhtustes vahetustes baarides. Suuremat sorti äriga tegelemine, näib siin kontekstis üpris utoopiline. Niisiis ei jää noortel muud üle, kui palk tööandjalt ausalt välja teenida, jätkates samal ajal ka  õpinguid.

„Kui tekib tunne, et Sul on vähe raha, on põhjusteks ilmselt see, et sa oled kas loll või laisk,“ on öelnud majandusteooria dotsent Arrak. Täna, 21.sajandil on kõik võimalik. Rahasadu võib õnnistada  noort linna beibe kui ka metsa sees elavat pensionäri, sest kui tahad rikkaks saada—müü midagi internetis. Laisk ei viitsi oma vanu asju osta.ee-s müüa , õppida ära paari programmi, reklaamida enda valmistatuid tooteid. Inimene võib olla küll haritud, kuid kui ta ei oska oma teadmisi kvaliteetselt kasutada, on ta loll. Maailma noorim miljardär 19-aastane Zuckerberg lõi koos oma toanaabritega suhtlusportaali, mis üllatuslikult haaras kogu maailma (Facebook).  Enam ei saa inimesed öelda, et nad elavad tsivilisatsioonist eemal, neil pole võimalusi. Suurel hulgal andmesisestajate tööst on juhitavad otse kodust või loengusaalist. Internetiajastu peaks juba iseenesest olema suur samm noorte tööpuuduse vähendamiseks.

Kui mina ja minu eakaaslased tööturule siseneme, on suure tõenäosusega majandus tõusmas.  Teadmised, oskused ja kogemused võimaldavad saada meil selleks, kes me olla tahame.  Selleks et tühjade kätega logelejaid vähem oleks, peab riik hakkama tootma rohkem haritlasi. Noor ise, peab väärtustama viisakust ja hoidma oma maine puhtana.

Eisi (18), Jõgeva

Eriauhind

Vabatahtlik töö - kellele ja milleks?

     Vabatahtlik töö, on tavaline töö, mis toob kasu nii töö tegijale, kui ka töö andjale. Töö

tegija saab vabatahtlikul tööl kogemust, uusi teadmisi ning saab harjutada ja saavutada

paremaid tulemusi oma eelnevates kogemustes. Erinevalt tavalisest tööst ei saa vabatahtliku

töö eest palka. See on ka põhjuseks miks seda tööd ei tee täiskasvanud ja paljud noored.

     See töö on mõeldud pigem noortele, kuna just nemad saavad sellelt töölt võtta kõik, mis 

annab. Sageli võetakse tööle inimesi, kellel on juba olemas eelnev kogemus. Vabatahtlik töö 

annab noortele vajaliku töökogemust. Inimesed, tehes seda tööd saavad tundma õppida 

iseennast ehk nad näevad mis on nende tugevamad küljed ja saavad teha otsusi, mis aitvad 

luua neil omale paremat tulevast elu. Vabatahtlikul tööl võib inimene leida oma eluvõtme 

ning elada selle abil kogu oma elu tehes tööd, mis talle meeldib ja kõige rohkem sobib.

     Noored arvavad, et vabatahtlikul tööl pole mõtet ning nad raiskavad oma aega tühjalt 

aidates kedagi. Kuna aasta 2011 on Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta tehakse palju 

projekte ja loenguid noortele, et äratada nendes tahet teha tööd vabatahtlikult ja öelda 

noortele, kui suurt kasu nad tegelikult vabatahtlikult töölt saavad. Noored paevad aru saama, 

et ka nendel on tähtis osa ühiskonnas ja et nende aeg ja vaev ei lähe kuhugi raisku. Loengutel 

käivad kaasas ka inimesed, kes on tänu vabatahtlikule tööle saavutanud elus midagi ja saavad 

tuua näiteid enda kohta.

     Minu arust jõudis info vabatahtliku töö kohta minuni suhteliselt hilja, sest olen juba 

töötanud palgalisel tööl, mis on sama mis vabatahtlik töö, ainult selle eest saab palka ja seda 

on raskem leida. Vabatahtlikul tööl on ka rohkem erinevaid valdkondi ehk suurem valik. 

Tavaliselt noored hakkavad tegutsema, kui nad on gruppides, üksinda hakkab tegutsema vaid 

mõni üksik, seega oleks mõtekam pakkuda meeskonnalist tööd. Mina tahaks ka proovida 

mõnda tööd, mis teeks minu kodulinna kobedamaks ja modernsemaks. Noortel on palju häid 

mõtteid, seega võibolla ka kogu linna või riigi tulevik võib sõltuda noortest.

     Vabatahtlik töö on ikkagi täiesti ametlik töö ning kohe kindlasti ilmestab see ka inimese 

CV-d. Isegi juba raskel ja kohusenõudlikul tööl istuv täiskasvanud inimene võib panna end 

kirja vabatahtlikule tööle ja õhtuti teha seda aega veetmiseks ja nautimiseks, kui see töö 

meeldib talle. Inimene võib jalutada teise koeraga või istutada metsa, see kõik toimub 

looduses, värske õhu käes ja see on palju parem kui õhtuti istumine kodus.

     Vabatahtlik töö on küll palgata, aga paljud tegevused, mis aitavad teisi inimesi võivad tuua 

kasu. Algul aitab inimene kedagi ja siis see keda aidati võib aidata tagasi. Tehtud töö ei jää 

kunagi vaevatasust ilma. Kindlasti tahaks saada kohe raha ja palju, aga vabatahtlik töö võib 

saada selle kõige aluseks ning inimene võib välja jõuda suurte saavutusteni. Näiteks inimene 

võib  asuda vabatahtlikult tööle ajalehe müüjana, ajaga õppides inimestega suhtlema võib ta 

tõusta reporteriks ja kui väga veab siis ka ajalehe firma juhendajaks.

     Vabatahtlik töö on mõeldud kõigile kellel on hea tahtejõud ning vähemalt natukenegi vaba 

aega. Ei tohi mõelda, et see töö on mõtetu ning ei too mingit kasu. Kindlasti toob! Võib olla 

mitte endale vaid teistele või mitte kohe vaid hiljem. See võib saada kogu elu töö aluseks või 

toredaks vaba aja veetmiseks. Kindlasti tasuks igaühel proovida, sest alati võib leida midagi 

uut, saavutada uusi kogemusi või lihvida oma suhtlus-, arvutikasutamis- ja keeleoskust. 

Andrei Krotov (16), Valga

Vabatahtlik töö - kellele ja milleks?

  Inimestele ei meeldi eriti mõiste vabatahtlik töö. Tavaliselt tähendab see seda, et tuleb töötada, ilma et saaks raha. Tänapäeva maailmas on meil alati kiire ning kuidas leida aega tööle, mille eest ei saa isegi tasu?

  Kõige rohkem seostatakse vabatahtlikku tööd noortega. Neil on palju jõudu, vaba aega ning energiat. Noored sobivad ehk kõige rohkem vabatahtlikeks teistesse riikidesse. Tavalisel 20-aastasel ei ole veel kindlat elukohta või oma peret. Neid ei seo miski ning nad saavad vabalt reisida, muretsemata, et kodus ootab näljane laps. Nooruses oleme vabad. Samuti on vabatahtlik töö välismaal hea võimalus laiendada silmaringi. Ehk paneb paar kuud arenguriigis inimest hindama oma kodu mugavusi ning ei lase muutuda väiklaseks. Võib-olla ongi just sellist kogemust kõigil noortel vaja. 

  Nii nagu noorsugu vajab maailma nägemist, nii tahavad ka mõned vanemad inimesed teisi aidata. Kuid neid seob kodu ja pere. Sel juhul on võimalik olla vabatahtlik oma kodukohas. Meid ümbritseb palju abivajajaid. Samuti, miks ei võiks tugeva tervisega aktiivsed vanurid teisi omavanuseid aidata. Kuna nad ei käi tööl, neil on palju vaba aega, siis võiksid pensionärid ka üksteist aidata. Minu naaber on hea näide sellest, et vanus ei saa takistada töötegemist ning teiste aitamist. Igal hommikul viib ta posti oma tuttavatele, kes ise liikuda ei saa. Samuti koristab ta nende kodusid ja valmistab süüa ning seda kõike teeb ta tasuta. Vabatahtlikuks tööks ei pea end ilmtingimata registreerima. Vabatahtlikku tööd võib leida kõikjalt.

  Sellise ettevõtte võlu peitub selles, et saad ümbritsevale maailmale head teha. Samuti annab kaasinimeste aitamine tunde, et oled kellelegi vajalik. Mida rohkem anname, seda enam hiljem vastu saame. Et olla vabatahtlik, ei pea olema kindlat vanust, sugu või välimust. Aidata saab alati, kui on vaid soovi. See võib olla tasuta ning inimesed arvavad, et sellel pole mõtet, mõistmata, et see annab hingele kogemusi ning armastust.

  Mina arvan, et vabatahtlik töö on kõigile. See aitab kaasa hingelisele kasvule ning muudab iga inimest natuke paremaks. 

Katrin (16), Valga

Kuidas vähendada tööpuudust noorte seas?

Noorte tööpuudus on keeruline probleem, sest seda tendentsi mõjutavad paljud väga erinevad tegurid. Lisaks on töötuks jäämise ohugrupp väga lai – sinna kuuluvad inimesed, kel on kool pooleli jäänud ja seetõttu madal haridustase; need, kes kõrgkoolist kas õppimisel esinevate raskuste või erialase huvipuuduse tõttu välja langenud; lisaks need, kel on küll kõrgharidus, kuid puudub töökogemus. Ohugrupi kitsendamiseks ja tööpuuduse vähendamiseks peavad mitmed erinevad institutsioonid muudatusi rakendama.

Esiteks, oleks vajalik juba põhikoolis pakkuda õpilastele karjääritunde. Karjääritund võiks olla enamat kui kutsesobivustesti ja isiksustesti tegemine. See tund peaks õpetama, kuidas kaardistada erinevad alad, mis konkreetset indiviidi huvitada võiks. Lisaks peaks see aitama teadvustada oma seni omandatud oskusi, tugevusi ja nõrkusi, et selle põhjal saaks noor hakata arendama end teatud valdkonnas, mille vastu tal on huvi või millega tegelemiseks esinevad tal vastavad tugevused. Väga palju on noori, kes ei tea, mis võiks nende tulevane elukutse olla, seetõttu valitakse sageli ülikoolis lihtsalt suvaline üldteaduslik eriala. Tugevuste ja nõrkuste kaardistamine aitaks neid noori elukutse valikul või vähemalt suunaks neid. Lisaks pakuks see võimalust juba põhikoolis või gümnaaasiumis arendada oma tugevusi või näiteks kui inimesel on elukutse valitud, kuid puuduvad vajalikud tugevused, saab ta huvipakkuvas valdkonnas vajaminevad puudulikud oskused või isikuomadused arendada vastavaks tugevuseks. Näiteks kui valitud eriala eeldab head esinemis- või analüüsioskust, võiks noor saada valida koolis vabaaineks väitluse, mis arendaks vastavaid oskuseid. See annaks noortele võiamluse omandada rohkem teadmisi ja kompetentsi täpsemas valdkonnas, nii saavad nad kergemini valida eriala ülikoolis või valida sobiva töökoha, neil on selleks ajaks juba kokkupuude vähemalt omadustega, mida antud eriala nõuab.

Põhikoolis ja gümnaasiumis tuleks arendada ja laiendada töövarju programmi. Erinevalt karjääritundidest aitaks see näha praktilist igapäevaelu antud ametis või valdkonnas. Paljudel noortel pole aimugi, millega konkreetselt valitud eriala inimesed tööl tegelevad, sest sageli ei paista kõik töökohustused väljapoole. Lisaks jagunevad paljud valdkonnad väga erinevateks ametiteks, töövarjupäev võimaldaks näha sobiva valdkonna erinevaid ameteid. Näiteks ehitusest huvitatud inimene saaks jälgida ehitaja, arhitekti jm tööd; ajakirjandusest huvitatud noor saaks jälgida ajalehe ja televisiooni töötaja või hoopis kaameramehe argielu.

Et noor saaks valida õige eriala, peaks riik andma pidevat informatsiooni tööturu hetkeseisu kohta – mis aladel on spetsialistide vähesus, millistel aladel nõudlus töötajate järgi suureneb, millistel väheneb. Lisaks tuleks luua parem süsteeem ümberõppeks ja elukestvaks õppeks. Hetkel on meie ühiskonnas levinud arvamus, et see, kelleks sa kord noorena ülikoolis õpid, selleks pead sa ka jääma. Aga tegelikult ei pea, sest kui palju me ka tööturu vajadustega ei püüaks arvestada, ei saa me ette näha 10-20 aasta pärast kujunevat tööturgu. Selleks, et meie ühiskond oleks suuteline tööturu muudatustega kohanema, tuleb edendada ümberõpet.

Ülikoolid peaks hariduses tasakaalustama akadeemilist ja praktilist poolt. Ühest küljest ei tohi tagaplaanile jätta akadeemilist poolt, sest akadeemiline haridus annab teoreetilisi teadmisi ja analüüsivõime, mis on paljudel erialadel olulised. Samas tuleks akadeemilist poolt kombineerida praktilise poolega ning anda tudengitele erialaseid praktilisi ülesandeid või luua täiesti uued, praktilise suunitlusega ained. Sel juhul tunneb tudeng ülikooli lõpetades end kindlamalt – tal on praktilised oskused, mida tööl rakendada. Praegu on enamustel erialadel kohustuslik praktika, kuid enamus tööandjaid ei näe kuuajalist praktikat töökogemusena. Tööandja otsib aga varasema kogemusega inimesi ning kui kandideerijatel seda pole, kuid nad on läbinud ülikoolis mitmeid erinevaid praktilisi aineid, tunneb tööandja end kindlamalt kui võtab tööle värske ülikooli lõpetanu.

Töökogemuse puudumist saaks efektiivselt asendada vabatahtlik töö, mida noor teinud on. Esiteks peaks riik propageerima vabatahtlikkuse aktsepteerimist (töö)kogemusena ning tööandja peaks samuti võtma seda kui olulist osa haridusest ja kogemustepagasist. Vabatahtlik töö on see, mis pakub lisaks uutele teadmistele sageli ka praktilist kogemust ning paljudel juhtudel arendab isikuomadusi, näiteks suhtlemisoskust, kohanemisvõimet jms.

Lisaks vabatahtlikule tööle tuleks arvestada õpinguid ja töökogemust välismaal kui väärtust omaette. Välismaal elamine annab kogemuse, mis samuti parandab kohanemisvõimet ning avardab indiviidi maailmapilti ning seega analüüsivõimet.

Lisaks neile ettepanekutele võiks kaaluda maksusoodustust neile ettevõtetele, kes palkavad varasema töökogemuseta või väikese töökogemusega noore. Kui praegu maksavad tööandjad 33% sotsiaalmaksu töötaja pealt, siis võiks kaaluda võimalust vähendada sotsiaalmaksu neile ettevõtetele, kes pakuvad tööd ülikooli või kutsekooli lõpetanule. See oleks ettevõtetele otsene rahaline motivaator võtmaks tööle töökogemuseta noori.

Kui nüüd hetkeks kõrgharidus kõrvale jätta, tuleb meelde ka kutseharidus. Siin näen taaskord ülesannet riigil, eelkõige ülesannet propageerida kutseharidust, teha kampaaniaid, et ühiskonnas hakataks väärtustama kutseharidust ja nägema kutsekoolis õppijaid kui tulevasi eriala spetsialiste mitte kui neid, kes ülikooli lihtsalt sisse ei saanud.

Kokkuvõttes võib öelda, et noorte tööpuuduse probleemi lahendamiseks ei saa ükski institutsiooni üksi midagi suurt ära teha. Seetõttu on minu ettepanek kaasata tööpuuduse vähendamisesse kõik otseselt ja kaudselt seotud institutsioonid ning muidugi peavad vaeva nägema ja pakutavaid võimalusi otsima ja kasutama eelkõige noored ise. 

Eveli Lehtsalu (20), Tartu

Kuidas vähendada tööpuudust noorte seas?

Meie elukvaliteedi tõus ning suurenenud nõudmised igasuguste tarbeesemete ja teenuste järele on loonud olukorra, kus noortel, kogemusteta ülikoolilõpetanuil kui ka keskharidusega piirdunud inimestel, on üha raskem leida enesele  tööalast väljundit. Üheks põhjuseks on kindlasti raha, mis on trüginud inimelu väärtusskaalal perekonna ning sotsiaalsete suhete kõrvalt esiplaanile. Ühest küljest on hea minna panka või kohvikusse ning saada osa esmaklassilisest teenindusest, kuulata kontserti, kus mängivad haritud ning oskustega muusikud. See on märk kvaliteedist. Kuid kuidas luua eeldused selleks, et selle kvaliteedi säilimise kõrval oleks võimalik ka noortel  teha läbi nö siirderiitus ning suunduda täiskasvanumaailma, ühtlasi saades osa selle poolt pakutavatest hüvedest ning ka ise midagi maailmale anda?

Üheltpoolt võib olla probleem alguse saanud meie noorte elustiilist ning heldest elust. Lugu, mis räägib rikkast kuningast, kes saatis oma pojad haridust omandama mitte tipptasemel koolidesse vaid just vastupidi, raskeimatesse oludesse, et nad õpiksid olema leidlikud ning enda eest seisma, lisaks tundma erinevaid inimtüüpe ja nendega lävima, kinnitab meie arengut eelkõike piirsituatsioonides. Vabakasvatus  ning muretu  elu on paradiislik, kuid seevastu ei aita meid objektiivselt hinnata olemasolevat ning väärtustada inimeste tööd, kes on loonud elukeskkonna, kus oleme praegu. Ei saa üldistada, kuid usun, et  mure peavarju ning toidu pärast, mis on osa Aafrika igapäevaelust, või siis orjastatud lapstööliste olukorra tajumine, jääb paljude inimeste jaoks hoomamatuks.  Öeldakse, et arengu toimimiseks tuleb mugavustsoonist väljuda. Aga kui pole sundijat ning enese tahtest jääb väheks, kas seljuhul saab midagi inimloomuses  muutuda?  Meile räägitakse kui andekas oli Einstein, aga see 99% tööd, mis oli tema ande edasiviivaks jõuks,  jääb sageli  märkimata. Seega oleks tarvis mingit ühiskondlikku mentaliteedimuutust, töö au sisse tõstmist. Individualismi asemel pigem koostööd, sest öeldakse: Kui tahad minna kiiresti, mine üksi, kui tahad jõuda kaugele, vali koostöö. Ja tõepoolest- vaadates tagasi oma gümnaasiumiaastatele, tuleb märkida, et keskkond määrab paljutki. On kaks vahet, kas õpikeskkonnas  valitseb hariduse suhtes kõrgendatud meelelaad või seda taunitakse. Kooliaeg pole kindlasti midagi sellist, mille lõppu igatsusega oodata. Pigem võiks ta olla keskkonnaks, mille sees olles arenemist tunnetada.  Suurim rõõm on õhtul magama minnes tajuda päeva kordaminekut ning teada, et homme ei ole ma enam see, kes täna. See näitab progressi, mis kujundab elu.

Kui vaatame ajas 40 aastat tagasi, siis oli tollases NSV Liidu aegses Tartu Ülikoolis proviisori erialal pärast lõpueksameid töökohale määramise komisjon, mille ülesandeks oli tagada inimesele riigi piires töökoht. Meeldiva asukoha saamine sõltus keskmisest hindest- kelle tulemused olid kõrgemad, sai ka eelisõiguse valida.  Linnades nagu Tallinn ja Tartu võis olla küll kirevam elu, kuid maapiirkonna apteegid pakkusid lisaks tasuta korterit, mis oli iseseisvat elu alustavale noorele suureks boonuseks. Selline suunamissüsteem võiks ka tänapäeval osaliselt toimida. Muidugi ei saa eeldada, et kõikidel inimestel on ühesugused vaated elule. On neid, kes leiavad, et välismaa on paik, millega end siduda ning seda ei saa pahaks panna. Kuid selline korralduslik pool soosiks inimestevaheliste pingete vähenemist  ning oleks märk riigipoolsest hoolivusest.

Hea oleks, kui noor saaks juba bakalaureuseõpingute ajal minna ettevõtetesse praktikale. Mõningates ülikoolides selline süsteem juba toimib, Eestis nt on  Tallinna Tehnikaülikool sõlminud lepinguid mitmete tööpakkujatega, kuid enamasti tähendab see paljude noorte jaoks pigem õpingute kõrvalt tööl käimist kui praktikat omaette.  Üheks  lahenduseks võiks olla võimalus kord või paar nädalas õpitava erialaga seotud firmas praktikal käia. Muidugi ei saa eeldada, et üliõpilase oskused on samad, mis staažikal töötajal. Nende jaoks jääb  ta pikka aega õpipoisiks. Kuid  vähemalt keskkonna olemasoluga tekiks  aluspind, millele oma oskusi ehitama  hakata. Ka lihtsamate tööülesannete sooritamisest oleks palju kasu.  See annaks võimaluse omandada kogemusi, mida nii paljud tööandjad kandideerimisel oluliseks peavad. Olukorras, kus ettevõttepraktika toimub enamike ülikoolierialade puhul magistriõppes, tekitab situatsiooni, kus on palju ebaselgust. Õpilane elab justkui kolm aastat kestva udu sees, sest tal puudub ettekujutus rõhuasetusest ning valikutest, mis oleksid talle soodsad. Muidugi ei saa ülikooliharidust kutseharidusega võrdsustada, tegeletakse ju kuue samba vahel pigem abstraktsemate teemade käsitlemise kuivõrd praktilise poolega. Nagu mu ökoloogia õppejõud on öelnud: „Ülikoolist saate oskuse lugeda raskeid tekste. „ Tõsi ta on- kui on tugev teoreetiline baas, on ka rohkem infot, mida seedida ning sellest tulenevalt mõtteid, kuidas oma elu kujundada.  Seega oleks vale öelda, et õppekohtade limiteerimisel, mida riik ei vaja, langeb tööpuudus, kuna inimeste arv kandideeritavatele töökohtadele väheneb. Ei saa ainult vajaduspõhisusest lähtuda, sest suure tõenäosusega ei leia me iial cvkeskuse kodulehelt tööpakkumisi filosoofidele, keda ka TÜ-s koolitatakse.  Kuna pidev enesetäiendamine saab olema meie eluaja üks märksõnu ning muutused saavad alguse meist endist tuleb pingutada rohkem, teha asju armastusega. Siis tulevad ka töö viljad, tegevused saavad südamelähedaseks ning usk oma tehtud tegemistesse annab jõudu edasiminekuks. Krevetipüüki võib pidada üheks kõige raiskavamaks püügivormiks, kus praagi ja saagi suhe on 9:1. Ma loodan, et meie noorte saatus ei kujuneks krevetisarnaseks, keda Eesti Vabariigi nimeline kalalaev tonnide viisi hukka saadab. Meie tuleviku Eestis ei eksisteeri äravisatavaid  inimesi...

Stella Ots (20), Abja-Paluoja

Vabatahtlik töö - kellele ja milleks?

Kõigepealt määratleksin vabatahtlikku töö järgnevalt: eneseteostus ühiskonna heaolu hüvanguks, mis on tingitud vabast tahtest ja mis ei ole materiaalselt tasustatud. Sellele mõeldes ilmutab end kujutluspilt arengumaast, kus toidetakse näljas lapsi, jagatakse meditsiinilist abi ja algtasemel haridust. Ollakse ümbritsetud hurtsikutest ja ehitus konstruktsioonidest, mida on palju majaks nimetada. Kuigi ka arengumaad vajavad abi leian, et tähelepanu tuleks pöörata ka meie enda ühiskonnale. Kellele ja milleks oleks tarvis vabatahtlikku tööd Eesti Vabariigis?

Mis võiks olla see ajend, mis paneks inimesi oma oskusi jagama? Inimene on loomult ahne ja kui just raha rattaid käima ei pane, peab seal olema mingi muu mõjukas tegur. Seega selleks, et abi jõuaks abivajajani on tarvis potentsiaalseid aitajaid motiveerida. Vabatahtlik hulga suurendamiseks ühiskonnas on vaja tavakodanikke mõjutada ja neile teadvustada meile endile osaks langeva kasu olemust. Eelkõige erinevate vanusegruppide mõjutamiseks tuleb kasutada erinevaid meetmeid. Üldisest saamahimust hoolimata leidub meie ühiskonnas ka arvukalt altruistlike kalduvustega inimesi, kellele tõelist südamerahu pakub inimeste aitamine. Kindlasti tasuks vabatahtlikke tööd reklaamida ja näidata, kui vaba aja tegevust, võimalust tutvuda uute ja põnevate inimestega, erinevad projektid võimaldavad ennast teostada ja proovile panna, sealjuures ennast mitmekülgselt täiendades. Lühidalt vabatahtlikku töö on vajalik nii aitajale endale, kui ka abivajajale endale.

Loomulikult ei saa vabatahtlikku töö juures jätta rääkimata abivajajate poolest. Mis iganes põhjustel jõutakse ülla eesmärgini- kindla materiaalse tasuta teha midagi teiste heaks. Kuna Eesti näol ei ole tegemist arengumaa mudeliga, tuleks vabatahtlikke tööd koordineerida vastavalt meie ühiskonna iseärasustele. Kaval oleks kaasata projektidesse nii-öelda noort ja rohelist verd, kes tooksid endaga kaasa värskeid ideesid ja vaatenurkki. Lisaks uudsele vaatenurgale, millest saavad eelkõige kasu ettevõtted ja organisatsioonid, seisneks vabatahtlikke kasu kogemuste hankimisel, ametipostidel, kuhu verinoortel edasipürgijatel konkursi korras raske jõuda on. Loomulikult on Eesti ühiskonnas ka puudust kannatavaid persoone, keda sihikindlad edasipürgijad unustada ei tohiks. Selle sihtgruppi vajaduste rahuldamiseks on juba ühtteist äragi tehtud. Meil on toimiv toidupank, mida veelgi tõhusamaks arendada püütakse. Samuti on meil olemas toimiv Punase Risti organisatsiooni allüksused ja ajateenijad, kes vajadusel kasutavad oma teadmisi ja väljaõpet ühiskonna hüvanguks. Eesti oludes on tähtis ka abivajajate enda initsiatiiv. Sageli jäävad ühiskonna puudused kauemaks märkamatuks, kui inimesed ise probleemi ei tõstata. Niisiis vabatahtlik töö peab alati olema suunatud abi vajajale. Sihtgrupid on erinevad ja samuti on erinevad nende vajadused, kuid põhiidee on sama- nad vajavad kõrvalist abi ja tuge.

Meie ühiskonnas on vabatahtlikku tööd tarvis rohkem reklaamida ja tunnustada. Inimestele on alati meeldinud tunnustust saada ja vahel on see piisav tasu, et ennast liigutama hakata. Samuti on sellest kasusaajaid rohkem, kui esmapilgul paistab. Abi osutamine ei ole kunagi ühesuunaline protsess, see toimub ikka kahesuunalise teena- keegi peab selle ka vastu võtma. Seega on vabatahtlik töö kõigile, erinevatel isiksustel tuleb vaid leid oma nišš, et nähtavast vaevast ka ise rahuldust saada.

Riin (18), Vihiküla

Vabatahtliku töö - kellele ja milleks?

Vabatahtlikku tööd teevad igas vanuses inimesed, nii mehed kui ka naised. Isiklikult arvaksin, et kõige rohkem tegelevad sellega inimesed vanuses 16-26, aga 2009. aastal TNS Emori poolt läbi viidud uuringule tuginedes on selleks vanuseks hoopis 35-49. Vabatahtliku töö peaks olema miski, mida tehakse heast südamest, midagi vastu lootmata. Olles aga ise olnud erinevates projektides vabatahtlikuna juba u kuus aastat, võin kindlalt öelda, et kõik saavad midagi vastu, lihtsalt oleneb sellest, mis kujul see tasu on.

Kui vaadata kõige tähtsamat küsimust, milleks tehakse üldse vabatahtlikku tööd, siis ma usun, et päris paljud nõustuksid minuga, kui ma ütlen, et selle põhjukseks on teha head inimese, perekonna või kas või terve ühiskonna heaks. Kui endal on kõik hästi, siis tekib paratamatult mõte, et on palju inimesi, kellel nii hästi läinud ei ole. Seega soovitakse anda oma osa teiste inimeste elu parandamiseks. Paljudes poodides on erinevatel eesmärkidel jaoks annetuskastid, aga on ka neid inimesi, kelle on soovi ja ka aega midagi ise ära teha. On ju küllalt kuulsaid inimesi, kes on sellel alal eeskujuks, olles organisatsioonide patroonid ning ka ise kaasa aidates. Näitena saab tuua Evelin Ivese, kes on suureks eeskujuks, aidates igati kaasa erinevate organisatsioonide edule ning kes paneb ka ise käed külge, näiteks osaledes UNICEFi vabatahtlikega talgupäeval.  

Vähemasti kõik minu tuttavad vabatahtlikud ütlevad, et neil tekib hea tunne, kui nad saavad kedagi aidata. Seega võib sisemine rahulolu olla üks tasu. Samas võib olla selleks ka väikesed meened, mida erinevate ürituste raames jagatakse, nt T-särgid, söögikorrad, tasuta piletid erinevatele üritustele jne. Samas on ka selliseid erilisi inimesi, kes teevad enda sõnade järgi vabatahtlikku tööd, aga soovivad selle eest rahalist tasu, kinkekaarte, tasuta väljasõite jne. Samas kõige tähtsam tasu, mida vabatahtliku tööga võib saada, on uued sõbrad ja tuttavad. Isiklikult on see üks meeldejäävamaid asju, kuna paljude inimesega, kellega ma sain just nii tuttavaks, suhtlen ma siiamaani ja neist on saanud mulle kallid sõbrad võibolla just selle pärast, et meil on juba kasvõi üks ühine huvi.

Üks tasu, millest ma siiamaani veel kirjutanud ei ole, on tänu ja tunnustus tehtud töö eest. See on arvatavasti midagi, millest keegi ära ei ütle olenemata sellest, kas ta tahab seda teadlikult või mitte. 

Kui mõelda uuesti vabatahtlike vanusele, kes sellega kõige rohkem tegelevad, peab küsima, et miks just see vanus. Kui ma loogiliselt mõtlen, siis peaks vanuses 16-26 olema vabatahtlikke rohkem, kuna nendel on rohkem aega, lihtsam on päevakava muuta ja neil peaks olema rohkem seiklusisu, samas kui vanuses  35-49 on tehtud juba karjääri, loodud pere, on oma lapsed, kellega tuleb tegeleda ning tekib küsimus, et kus kohast nad leiavad selle aja, et tegeleda veel ka vabatahtliku tööga. Samas teise külje pealt vaadates on neil juba prioriteedid paigas ning nad näevad enda nina alt kaugemale.

Vabatahtliku töö on midagi, mida ei saa sundida tegema, seda peab ise tahtma. Erinevate uuringute tulemusena tegeleb sellega 27% Eesti elanikest. Ma ei oska öelda, kas seda on liiga vähe või küllalt palju, kuid kindlasti peab rõõmustama, et vähemalt niigi paljud sellega tegelevad. Samas kui seda rahasse ümber arvestada, siis PRAXISe järgi peaks selle eest aastas maksma 48 miljonit eurot. Seega ei tohiks vabatahtlikku tööd iseenesest mõistetavana võtta vaid näiteks ilusa sõnaga tunnustada tervet seda tegevust. See ongi põhjus, miks ma valisin essee teemaks vabatahtliku töö. 

Airi Park (20), Tartu

Kuidas vähendada tööpuudust noorte seas?

Tööpuudus noorte seas on riigis viimaste aastatega üha enam kasvanud Millest on tingitud see, et noored, tööjõulised inimesed hoolimata nende soovist endale igapäevaselt leiba teenida siiski enamjaolt vanemate kulul elama on sunnitud? Üha enam on võtnud nii riik kui ka erinevad organisatsioonid endale eesmärgiks vähendada noorte seas valitsevat tööpuudust. Kas ja milliste vahenditega oleks võimalik efektiivselt suurendada noorte eestlaste tööhõivet, andes neile samaaegselt tulevaseks eluks vajalikke kogemusi?

Noorte madalas tööhõives on osalt süüdi majanduskriis, mistõttu on tööpuudus terves riigis suurenenud, kuid on ka teisi faktoreid, miks just noortel raske tööd leida on. Üheks põhjuseks on näiteks see, et üks firma on korra juba palganud mõne verinoore teenistuja kui see oma ametipostil toime ei tulnud, siis ei julgeta enam kogemusteta töötajat palgata, kartes et ka temal oskustest vajaka jääb. Teiseks põhjuseks on see, et ametikohti põhi- ja keskharidusega inimestele on vähe ning neile pretendeerivad nii noored, kui ka paljud need, kellel Nõukogude Liidu koosseisus kõrgharidus saamata ning karjäär tegemata jäi. Samas on aga raske tööd leida ka neil noortel, kes värskelt bakalaureuse või isegi magistrikraadi omandanud on. Siinkohal tuleb jälle mängu see, et firmad ei usalda tihti mitmeaastase töökogemuseta inimest. Nad eelistavad kasutada kvalifitseeritud tööjõudu, sest neil puudub huvi uuele töötajajale vajaliku kutseoskuse pakkumisest, kuna neil on lihtsam võtta tööle juba töökogemusega inimene.

Selleks, et vähendada tööpuudust noorte seas, tuleks võidelda just nende probleemidega.

Madal tööhõive on kahtlemata probleem, millega tuleb võidelda – üheks abivahendiks oleks nende tööle palkamise soodustamine erinevate vahenditega, sest üldiselt ei taheta noori palgata, kuna neil on vähene või puuduv töökogemus. Samas aga tuleb kuskilt alustada karjääriredelil üles poole ronimist ning seda ei saa teha, kui noore ainsaks võimaluseks tööd leida on seda vaid läbi tutvuste tehes. Riik võiks pakkuda firmadele, kes noori palkavad maksusoodustusi või maksta kinni osa tema palgast, nagu seda praegu töötute puhul tehakse. Taoline käitumine motiveeriks asutusi pakkuma kergemini tööd noortele, sest isegi, kui ta enda ametikohustustega tõesti toime ei tuleks, siis ei oleks firma kaotused nii suured, kuna talle ei olnud vaja nii palju palka maksta või kuna saadi maksusoodustusst. Igal juhul soodustaks see noorte tööle pääsemist ning see annaks neile võimaluse kogemuste saamiseks, millest neil tulevikus kindlasti kasu on. Riiklikult oleks võimalik sellesse probleemi sekkuda veel erinevate kvootide kehtestamisega: näiteks, et igas firmas peab töötama kindel protsent alla 26. aastaseid noori. See oleks aga juba peale riigi poolt peale sunnitud palkamine ning võiks firmasse halva õhkkonna luua. Oleks veel ka võimalus kuulutada mõned lihtsamad tööd nagu ettekandja-, müüja- ja laomeheamet „noorte töödeks“ ning kehtestada seadus, et näiteks üle 40 aasta vanused seda teha ei või. Taoline piiramine aga oleks kehtestatud piirist vanemate inimeste diskrimineerimine.

Noorte tööhõivet oleks võimalik ka suurendada tööturgu ühtlustades. Selleks tuleks aga alustada kaugemalt, nimelt ühiskonnast. Hetkel on üleüldiseks trendiks, et kõik, kellel vähegi mõistust või raha on, peavad minema kõrgharidust omandama ja soovitatavalt enda äri luua üritama. Rohelisena firma loomine aga ei vii tihti soovitud sihile, vaid pigem kukub läbi, mis viib jälle töötuseni. Kõrgharidusega aga käib kaasas üks probleem: on väljakujuenud populaarsemad erialad, mida väga paljud õpivad nagu näiteks ärijuhtimine. See toob endaga aga kaasa selle, et ühe eriala lõpetab liiga palju inimesi korraga ning suur osa neist jääb töötuks. Taoline käitumine tuleneb suuresti sellest, et kutsehariduse maine on viimase kahekümne aastaga tohutult langenud, usutakse, et vaid kõrgharidusega võib elus kuskile jõuda, mis tegelikult tõele ei vasta. Ilmselgelt aga viib taoline suhtumine selleni, et riigis on liiga palju kõrgharidusega inimesi ning liiga vähe neid, kes kutseharidusel põhinevaid töid nagu näiteks keevitamine, oleks nõus tegema. Soodustades enam kutsehariduse omandamist, suudaksime tagada ühtlasema kvalifikatsiooniga inimeste jaotuse tööturul niing seetõttu ka suurema tööhõive. Tasa ja targu üritabki Eesti riik selles suunas mitte, propageerides jõudsalt meedias kutsehariduse omandamist, mis pikemas perspektiivis peaks olukorda tööturul parandama, sest praegusel ajahetkel on just kutseharidusel baseeruvast tööjõust puudus.

Noorte üha kasvava tööpuuduse probleemiga tuleb riigis tegeleda Selleks on mitmeid võimalusi. Kõige enam saab selleks just riik ära teha, pakkudes noori tööle palkavatele asutustele soodustusi või kompensatsiooni ning propageerides kutseharidust, et tagada tasakaal tööturul, mis tagab nii noorte suurema tööhõive kui ka üldise tasakaalu tööturul. 

Maris Alt (19), Kasemetsa

Mis siis kui ma oleksin töötu ...

Olen töötu-see ei kõla kõige meeldivamalt. Sõpradele ja tuttavatele ei julgeks silma vaadata. Ei tea, mida nad minust küll arvaksid. Kuivõrd halb on olla töötu, seda peab iga inimene isiklikult enda sees läbi elama.

On ikka jube tunne küll, kui sulle öeldakse ühel päeval kindlana näival töökohal, et firmas leiab lähiajal aset koondamine ja sina oled üks nendest. Koheselt  kaob tahtmine tööl käia, kodus muutub õhkkond närviliseks, kogu aeg mõtled, mida edasi teha.

Vaatamata kõigele läbielatule, peab töötuna olemisega leppima. Tuleb leida endas jõudu ja tahet edasi minna ning uus töökoht leida. Kui töötus kestab lühikest aega, siis pole midagi katki. Kui aga see periood kujuneb pikaks ja endale võimetekohast tööd ei suuda leida, siis on asi päris hull.

Kui ma oleksin töötu, siis ma otsiksin uut töökohta eelkõige lehekuulutuste abil, internetist mitmesugust tööd pakkuvate portaalide kaudu. Kindlasti seoksin end töötukassast pakutavate võimalustega. Samuti on võimalik abi saada ka tuttavatelt, sest nendel on side oma töökohaga.

Töökoha leidmist kergendaks kindla eriala olemasolu. Pole ju ehitajatel või müüjatel raske tööd leida, küll aga erialata või kutseta inimestel tekib raskusi. Harva esinevate elukutsete puhul on raske tööd leida väikestes linnades ja maakohtades.

Populaarne on noorte seas välismaale tööle minek, eriti ehitajaks Soome. Mina välismaale tööle ei läheks. Selleks on mitmeid põhjuseid. Näiteks pole mul seal kindlustunnet tulevikus töökoha suhtes. Samuti ei tahaks ma elada kusagil üüripinnal. Oma kodu on ikka midagi muud. Pealegi ei meeldi mulle elada ja töötada teises keskkonnas, kus kõik on võõras. Siin on mul aga sõbrad ja tuttavad, oma kodu, omad asjad. Palk on küll Soomes oluliselt suurem kui siin, aga see ei kompenseeriks eelpool öeldut.

Paljud satuvad suurde masendusse seoses töökoha kadumisega ning hakkavad ohtralt alkoholi tarbima. Seda ei tohi aga lasta juhtuda. Sisemine võitlus endaga on küll karm ja raske, kuid sellest tuleb üle olla. Kodus istudes ja lootes, et töökoht leiab sind, on väga vale mõtlemine.

Üks võimalikke viise töökoha otsimisel oleks käia läbi paljud firmad ja vestelda sealsete töötajatega. Kui mitte kohe, aga mõne aja pärast võib tulla hea pakkumine töökoha suhtes. Proovida võiks kõiki eelnevaid variante, sest kaotada pole ju midagi.

Töötuks jäämine võib tabada igat inimest. Seetõttu ei sobi inimese peale vaadata põlglikult, kui ta satub sellisesse olukorda. Loomulikult pakub ka riik palju tasuta võimalusi, et töötuks jäämise periood oleks võimalikult lühike. Tuleb olla tugev, kaaluda läbi kõik võimalused ja mitte pead norgu lasta. Usun, et iga inimene, kes nii tegutseb, leiab õige pea endale sobiva töö.

Martin (16), Valga