Kuidas väärtustada vabatahtlikku tööd?

Olen tähele pannud, et noorte seas ei ole vabatahtlik töö kõige populaarsem. Tavaliselt ollakse ikkagi kasu peal väljas ja vabatahtlik töö paljude meelest kasulikkuse alla ei kuulu. Kuid kas see on tegelikult nii?

Pean tunnistama, et ka mulle vabatahtlik töö ei meeldi. Väga tihti on mul nii olnud, et kui keegi sõpradest või vanematest on tahtnud, et ma nende heaks midagi teeks, olgu see siis teene või töö, olen ma küsinud : "Mis ma vastu saan?" Kuid igakord järele mõeldes, tuleb tunnistada, et see ei ole üldsegi viisakas suhtumine. Sellistelt inimestelt tavaliselt teist korda enam ei küsita, ega paluta.

Kuid kuidas panna inimest väärtustama vabatahtlikkust? Neid viise on üpris mitmeid. Tuleks kindlasti alustada enda väärtustamisest. Kui inimene ennast ei oksa väärtustada, siis pole võimalustki, et ta ka millegi muu vastu seda tundma peaks.

Paljud inimesed arvavad, et kasulikkuse alla käib materiaalne kasum, näiteks raha. See on üks suuremaid põhjuseid, miks inimesed ei väärtusta vabatahtlikku tööd, sest materiaalset kasumit sellest ei saada. Kuid kas materiaalne kasum on just see kõige tähtsam? Olen aru saanud, et võibolla see ei olegi see kõige tähtsam. Kui inimest aidata või tema jaoks midagi teha, siis siin loeb pigem see emotsioon, mille pärast tehtut saab.

Heatahtlikkus mängib samuti tähtsat rolli vabatahtlikkuses. Inimene ei saa midagi teha, kui tal ei ole selleks soovi. Et oleks soov vabatahtlikult midagi teha peab jätkuma inimesel headust.

Arvangi, et kõige olulisem on lihtsalt väärtustada ennast, teisi ja endalt küsida: "Kas ma pean olema alati kasumi peal väljas?" Kui kõik suudaksid seda teha, siis arvan, et maailmas ei oleks enam nii palju probleeme. Inimesed peaksid endast lugu, oleksid abivalmimad ja mis kõige tähtsam, väärtustaksid vabatahtlikku tööd.

Silver Viil (16), Valga