Kuidas väärtustada vabatahtlikku tööd?

Tänapäeva materiaalses ühiskonnas soovib iga vähegi pragmaatilisem inimene teenida võimalikult vähese panuse eest võimalikult palju kasu, säärane inimtüüp küsib iga võimaliku tööpakkumise kohta: Palju mulle säärase töö eest makstakse, mida ma selleks tegema pean või kui palju vaeva nägema? Tänapäeva inimene mõõdab igasugust omapoolset panust ja hüvangut rahas. Kuidas me siis väärtustame vabatahtlikku tööd, mida pole võimalik hinnata materiaalselt vaid immateriaalselt?

Vabatahtlik töö tähendab sõna otseses mõttes inimese vaba tahet teha midagi, mille raames ta on nõus end kulutama ning soovi tegema midagi ühiskonna hüvanguks, seega on vabatahtlik töö võrdeline ühiskondliku panusega. Pragmaatilisele inimesele, kes pole iial kogenud vabatahtliku töö eksistentsi võib jääda ekslik mulje, et säärane töö on tühine ning majanduslik kasum olematu. Jah, majanduslik kasum võib olla tõepoolest olenematuks, kuid kogetud vaimne katarsis on vastupidiselt kirjeldamatu. Fakt on see, et vabatahtlik töö on pöördvõrdeline ühiskondliku panusega, mis arendab iga inimese silmaringi, sotsiaalset vastutust ning täiendab akadeemilist haridust.

Kogemused on need, mis muudavad meid inimesena rikkamaks. Läbi vabatahtliku töö loob igaüks endale lisaväärtust inimesena. Säärane väärtuseline aspekt omab olulist rolli- iga inimese süda peab olema õiges kohas. Vabatahtliku töö  keskkond koondab kokku inimesi, kes soovivad tugevdada endas talenti, annet ja vaistu, mis on igaühe tuleviku enese-ja karjääriredelil tõusmiseks möödapääsmatuks eeliseks. Vaid inimene, kes on  kogenud vabatahtlikku töö olemust, on võimeline kasutama saadud elutarkusi ja tugevat vaimu jõudu kogu oma ülejäänud elu tulemuslikult, säärane inimene on võimeline saavutama endale täiusliku elu.

Solan on öelnud: „Õigluse idee maailmas tähendab, et igaüks saab hüvedest osa vastavalt oma võimetele ja panusele“. Säärasele marginaalsele tsitaadile toon ma paralleeliks võrdluse: vabatahtlik töö versus tööpuudus. Miks? Leian, et inimene, kes on on oma elus teinud vabatahtlikku tööd, ei pea kunagi vaevlema tööpuuduse küüsis. Kuidas? Sest vabatahtlik töö annab väärtuse, mis võimaldab inimesel vastavalt oma võimetele panustama millekski. Teotahteline inimene leiab alati töö ja vabatahtlik töö taga peitubki teotahteline inimene. Tulevane tööandja, sõbrad ja keskkond hindab kõrgelt säärast inimest, vaid vastupidisele inimtüübile võib olla saada omaseks laiskus ja rahuldamine keskpärasusega. Vabatahtlik töötaja ei lepi keskpärasusega ja teab, et elus pole võimalik minimaalsete pingutustega läbi lohiseda. Nagu Solan, nii leian ka mina, et elus on võimalik edukalt jõuda vaid õppida vastavalt oma võimetele panustama.

Vabatahtlikku tööd tuleb väärtustada läbi võimaluste, mis ta inimesele pakub. Vabatahtlik töö peab olema mitmekesine ja  paindlik, vabatahtlikule atraktiivne. Vabatahtliku töötaja panust ühiskonnas tuleb väärtustada, motiveerida ja avalikult tunnustada. Tuleb meeles pidada, et vabatahtlikud ei ole abitööjõud, keda värvatakse abitööde teostamiseks ja palgatöötajate käskjalgadeks täitma ülesandeid, mis neile endile meelepärased ei ole. Vabatahtlikele ei saa esitada nõudmisi, nende stiimul ja tasu on vabatahtlik töö ise, nende kaasabil peaks laienema uute teenuste hulk ja kvaliteet.

Õige lähenemine väärtustamaks vabatahtlikku tööd saab alguse perekonnast. Kahjuks ei ole mitte kellelgi elus antud võimalust valida, kuhu pesakonda ta sünnib, siiski on igaühel võimalused, tänu millele on võimalik iseendid arendada paremaks inimeseks. Seetõttu tuleks tunnustada ja informeerida vabatahtlikku töö võimalust juba lasteaiast, edasi põhi-ja keskkoolis. Igaambitsioonikas noor teab, mis on edukuse alustala ja kuidas luua pilkupüüdvat karjääri. Vabatahtlik töö on noorele edukuse alustalaks ja nii tuleks seda ka tutvustada, sest vabatahtlik töötaja tähendab ühiskonnale hindamatut panust ning seda tuleb vääriliselt hinnata. Kuigi vabatahtlikku tööd tehakse enamasti teiste inimeste hüvanguks, on siingi mängus isiklikud motiivid ja üheks neist on tunnustuse saamine tehtud töö eest. Mida rohkem tunnustab ja hindab keskkond vabatahtlikku töötajat, seda enam on töötaja motiveeritud end maksimaalselt panustama.

Iga inimese elus on tõusud ja mõõnad, kuid vaadates saavutusi, mis on minevikus korda saadetud, võib kindel olla, et tutvusringkond, mis vabatahtlikku tööd tehes omandati, on igavesed kogu eluks. Vaid vabatahtlikku tööd tehes loob inimene endale võimalusi, muudab end maailmale kasulikumaks ning maailma iseendale paremaks paigaks. Vabatahtlik töö teeb võimalikuks inimesel mõista iseend paremini ning muutuda siin maailmas paremaks inimeseks. Kas materiaalset kasu taotlev inimene sellisele tasandile oma elus kunagi on võimeline jõudma ja seda saavutama? Vaevalt.

Helen Aaremäe (22), Rakvere

Peaauhind: reis kahele Brüsselisse

Kuidas väärtustada vabatahtlikku tööd?

Esimene ideevälgatus, mis meie mõttekodadesse siseneb kuuldes sõna „vabatahtlik“ on ikka keegi valge inimene aafriklastele toitu jagamas või mõni hüva hing varjupaigas kassi paitamas. See on selline halenaljakas stereotüüp, millest ei saa üle ega ümber. Ometi, hakates sügavamalt ja põhjalikumalt mõtlema vabatahtlikkusele ja selle olemusele, tuleb tõdeda: vabatahtlikkus on mõtteviis.

Tegelikult on igasugune töö vabatahtlik. Me ei ole sunnitud tööd tegema, alati on valik. On valik nii selles osas, millist tööd soovime teha kui ka selles osas, kas me üldse soovime tööd teha. Võib ju Tallinna keskturu ja Balti Jaama ümber küllalt kohata isikuid, kes on valinud näiteks üldse tööst loobuda. Seega ei saa rääkida töötegemise juures sundusest, isegi kui kaelas on kolm pangalaenu, autoliising ja kodus viis näljast last – ka kõik need elu ilusad tõsiasjad on olnud meie enda valik ühel või teisel hetkel. Alati saab ka ilma ja kolmandat moodi. Ometi ei näe paljud inimesed seda selle nurga alt ega tunnista, et nende igapäevane töö ja elu tuleneb nende enda vabast tahtest seda elu just nii elada. Nii tekibki kaks stereotüüpset alajaotust: sunduslik töö, mis on siin, et ära elada ja mida teevad kõik „normaalsed“ inimesed ja vabatahtlik töö, mida teevad inimesed, kellel ilmselgelt on viie lapse kõrvalt liiga palju aega üle või kellel veel lapsi ei ole.

Niisiis, vabatahtlikuks tööks üleüldises tähenduses kutsutakse tööd, mis ei ole rahaliselt tasustatud. See peaks meile tooma vastutasuks hoopis andmise- ja tegemiserõõmu, võimalust kedagi aidata, ühiskonda panustada, uusi tutvusi, kogemusi, oskusi ja vilumusi. Ent kas siis meie „igapäevane“ rahaliselt tasustatud töö ei peaks meile ideaalis pakkuma kõike seda sama? Miks peaks üks loogiliselt mõtlev inimene siis valima „vabatahtliku töö“?

Olles ise töötanud erinevates paikades ja olukordades päris palju vabatahtlikuna jaotaksin asjasse puutuvad inimesed kolme rühma. Vabatahtlik on kas inimene, kellel on kellestki teisest ääretult kahju või tal on tugev sisemine motivatsioon kellegi või millegi olukorda parandada, aidata, panustada; inimene, kes hindab vabatahtliku töö käigus saadavat kogemust, tasuta pileteid ja muid boonuseid, uusi tutvusi ja oskusi väga kõrgelt ja on nõus selle kõige nimel raha ära unustama või inimene, kes ei mõtle üldse, miks ta vabatahtlik on ja lihtsalt toimetab inertsist kuni kett maha jookseb või tuule suund pöördub. Loomulikult on palju ka neid, kelles tulevad kõik kolm tüüpi kokku ja tavaliselt saavad taolistest inimestest elukutselised vabatahtlikud, näiteks vabatahtlikke koondavate organisatsioonide juhid, kes saavad palka. Irooniline, kas pole? Tänapäeva maailmas kipuvad ikka kõik teed Rooma viima.

Ent tulles tagasi vabatahtlikkuse alglätte juurde puutume kokku millegi väga ürgsega. See on andmisrõõm, vesi kirjeldatud „esimest tüüpi“ vabatahtlikke veskile. See on see, mis toidab neid miljoneid vabatahtlikke, kes antud tööliigile kunagi käega ei löö – isegi juhul, kui nad seda endale ei teadvusta. Tehes vabatahtlikku tööd vaid saamahimust  ja isikliku kogemuse omandamise baasilt, lülitume üsna ruttu tasustatud töö peale ümber ja siin pole midagi etteheita või imestada. Elu teeb omad korrektiivid. Ent tehes vabatahtlikku tööd tõesti sügavast sisemisest rõõmust kellegi olukorda parendada, midagi pakkuda, jagada, ootamata midagi vastu... Siin saavad kokku meie minevik ja tulevik, inimese hea loomus ja idealism. Minevik – hea küll, ent tulevik?

Omakasule ülesehitatud maailm on tõestanud ennast jätkusuutmatuks. Maakera on jõudnud kriisi – inimkond on jõudnud kriisi. Ja miks? Lihtsustatult öeldes ja mitte seejuures valetades võib selle kõik kirjutada omakasupüüdlike ärimeeste ja poliitikute arvele.  Juba on näha maailma eripaigus proteste, revolutsioone, hüüdjaid hääli tänavatel ja mitte enam kõrbes. On näha tohutu suuri liikumisi parema tuleviku suunas, ökoloogilisi lahendusi, ühiseid ettevõtmisi ja koostööle orienteeritud tegutsemist. Inimesed, kes tõstavad häält, ei räägi enam ainult enda eest. Nad räägivad inimkonna nimel, Maakera nimel, loomade ja looduse nimel – ellujäämise nimel. See on häirekell – äratuskell naftaärimehe öökapil. On ilmselge, et maailm ei saa enam liikuda edasi nii nagu siiamaani tiksutud. Ent kus peitub siis lahendus ja kes pakuks alternatiivi?

Kas need pole mitte need samad inimesed, kes aitavad varjupaikades loomi, aafrikas lapsi ja koristavad Eestimaad puhtaks? Kas pole mitte needsamad inimesed, kes vihuvad projekte kirjutada ja alternatiivhariduslikke programme testida? Kas pole mitte tegu nende samade inimestega, kes on päevapealt nõus panustama, andma ja töötama jätkusuutliku tuleviku nimel ja tegema seda ilma rahata? Kas pole siis vabatahtlikkus mitte mõtteviis? Mõtteviis, mis kannab endas vabat tahet seada maailma, loomade, laste ja kõikide elusolendite ühishuvid kõrgemale isiklikust kasust. Kuidas väärtustada vabatahtlikku tööd on nagu küsida, kuidas motiveerida väliselt sisemiselt motiveeritud inimest?

Neid inimesi võib ju tänada, ent seda tehakse ju nii-ehk-naa ning sõnana inimese suust, kes ise vabatahtlikku tööd ei tee, on sel vähe kaalu. Tõeline tänu kiirgab täis kõhuga lapse silmist ja plastikpudeli vaba põõsalehe sahinast. Ka boonustest ei ole mõtet rääkida, sest sisuliselt on kõik boonused võrdelised rahaga ja see väljub vabatahtliku töö kontekstist. Kui vabatahtlikkus on mõtteviis, siis seisneb küsimus ju selles, et kuidas väärtustada seda, kuidas teatud grupp inimesi mõtleb. Minu jaoks on vastus lihtne: mõtle ise samamoodi ja hakka ka vabatahtlikuks.

Ei ole suuremat rõõmu kui kaaskodanik, kes kampa lööb. See, kui ka riigiisad ja ärimehed omakasu kõrvale heidavad ja seda mitte ühekordselt, väärtustab vabatahtlikku tööd kõrgemalt kui mistahes reis lõunamaale. Kui vabatahtlik töö ka vilja kannab ja massidesse läheb, liigub kaugemale ja kõrgemale kui kohalik ja igapäevane tasand ja ühiskonnas tõepoolest muutuse loob, on miski, mida iga vabatahtlik ilmelt unes näeb. See on ainuke tõeline väärtus, mida vabatahtlik töö välispidiselt kanda saab – kõik muu tuleneb sisemisest kirest ja motivatsioonist. 

Iida (22), Viljandi
Eriauhind

Vabatahtlik töö – kellele ja milleks?

Maailm on suur ja lai: paika, kus kõik ideaalne oleks, ei eksisteeri. Igal maal leidub probleeme, vigu ja muret, kuid mõnel pool on need kõikehõlmavamad ja sügavamad. Inimloomuses on ihata sageli paremat, kuid paraku ei ole kõigis oludes unistuste järgimine alati nii lihtne. Vähehaaval koos maailma paremaks muutmiseks, teiste aitamiseks, kuid ka enda südamerahuks on loodudki võimalus olla vabatahtlik. Vabatahtliku töö on meile kõigile, me kas tahame seda teha või mitte.

Vabatahtlik töö on võimalus igaühele, kuid ometi ei pruugi sobida kõigile. Vabatahtlikuna töötades peaks inimene olema eelkõige huvitatud ja motiveeritud, sest teiste aitamine ning alustatud tegevuse eduka lõpptulemuse nimel töötamine vajab pühendumist ning hingega asja kallal töötamist. Tähtis on mõista, mille nimel midagi tehakse, et oleks olemas eesmärk, kuhu püüelda ning puuduks igasugune omakasupüüdlikkus.

Vabatahtlik töö pole inimesele, kes väärtustab ainult materiaalset kasu ning enda heaolu. Seda tööd saavad teha inimesed, kes hoolivad, kes elavad maailmas, kus teistega arvestatakse ning aidatakse. Inimesed, kes on huvitatud enda arendamisest mitte nii tavapärastel viisidel.

Vabatahtlik töö annab sulle kõike peale raha, mida tänapäeva maailmas liialt ihaldatakse. Vabatahtliku töö annab teadmise, et oled teinud head, aidanud ja toonud kellegi ellu tagasi rõõmu. Õnne, rahulolu, haritust ning armastust ei ole võimalik endale osta, seda peab jagama. Juba noores eas peaks lastele tegema mõistetavaks, et igaühe meie abi vajatakse. Võiks noori viia loomavarjupaikadesse, et tekitada neis kas või kaastunnet ning koolides võiks olla mõned tunnid veerandis, kus noored saaksid aimu vabatahtlikkusest ning seda ka proovida. Noored on tegelikult väga huvitatud vabatahtlikuks olemisest, kuid kui nende võimaluste leidmine ei tule neile sülle, ei viitsita sageli ka ise midagi otsida ja korraldada.

Vabatahtlikuna töötades kasvatab inimene ka enda väärtust. Paljudel juhtudel leiab inimene just vabatahtlikuna olles oma tõelise olemuse, tõelised soovid, huvid. Selle, kes ta on ning mida oma elult soovib ja saavutada tahab. Sageli mõistetakse just nendes olukordades, mida elus tõeliselt väärtustada tuleks. Töötades vabatahtlikuna mõnes vaesemas rajoonis, näiteks Aafrikas,  näeb elu sellist poolt, mille peale me ehk oma tavaelus ei tulekski. Samas ei pruugi need halbades tingimustest elavad  inimesed tunda ennast õnnetult. See annabki mõista, et esemed ja raha meie ümber ei määra meie õnnetaset. Olulised on hoopis inimesed, oskus tunda rõõmu sellest, mis on.

Maailmas oleme meie need, kes on suutelised midagi muutma. Ei ole need veel robotid, kes muudaks meie elusid, ikka peame ise kõige nimel tegutsema. Vabatahtlikkus ongi hea võimalus selleks, et üheskoos võtta ette näiteks projekt millegi muutmiseks või korda saatmiseks, asi ära teha ning siis hea enesetundega teada anda, et midagi kasulikku meie ühiskonna jaoks on ära tehtud. On hea, et leidub inimesi, kes on nõus ja tahavad töötada vabatahtlikuna. Üksi ei suudaks me midagi nii suurelt ära teha.

Vabatahtliku töö on inimesele, kes tõstab elus emotsionaalsed tunded, suhted ning kogemused kõrgemale, kui materiaalsed esemed ja raha. Need, kes lähevad vabatahtlikuks on kas maailmaparandaja loomuga või tõeliselt suure südamega inimesed. Saame kõik näidata ennast heast küljest, kui astume selle sammu, et hakkame vabatahtlikuks. Peab vaid uskuma, et elukeskkonda meie ümber on võimalik muuta. Selleks ongi vabatahtlik töö ka vajalik: et meil kõigil oleks rõõm siin maamunal elada, et mingil hetkel kaoks viha ja jultumus. Ühest vabatahtlikust sai ühel hetkel suur grupp ning tulevikus võiks see grupp haarata enda hulka kogu meie inimkonna. 

Helen (17), Paide
Eriauhind

Vabatahtlik töö - kellele ja milleks?

     Vabatahtlik töö, on tavaline töö, mis toob kasu nii töö tegijale, kui ka töö andjale. Töö

tegija saab vabatahtlikul tööl kogemust, uusi teadmisi ning saab harjutada ja saavutada

paremaid tulemusi oma eelnevates kogemustes. Erinevalt tavalisest tööst ei saa vabatahtliku

töö eest palka. See on ka põhjuseks miks seda tööd ei tee täiskasvanud ja paljud noored.

     See töö on mõeldud pigem noortele, kuna just nemad saavad sellelt töölt võtta kõik, mis 

annab. Sageli võetakse tööle inimesi, kellel on juba olemas eelnev kogemus. Vabatahtlik töö 

annab noortele vajaliku töökogemust. Inimesed, tehes seda tööd saavad tundma õppida 

iseennast ehk nad näevad mis on nende tugevamad küljed ja saavad teha otsusi, mis aitvad 

luua neil omale paremat tulevast elu. Vabatahtlikul tööl võib inimene leida oma eluvõtme 

ning elada selle abil kogu oma elu tehes tööd, mis talle meeldib ja kõige rohkem sobib.

     Noored arvavad, et vabatahtlikul tööl pole mõtet ning nad raiskavad oma aega tühjalt 

aidates kedagi. Kuna aasta 2011 on Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta tehakse palju 

projekte ja loenguid noortele, et äratada nendes tahet teha tööd vabatahtlikult ja öelda 

noortele, kui suurt kasu nad tegelikult vabatahtlikult töölt saavad. Noored paevad aru saama, 

et ka nendel on tähtis osa ühiskonnas ja et nende aeg ja vaev ei lähe kuhugi raisku. Loengutel 

käivad kaasas ka inimesed, kes on tänu vabatahtlikule tööle saavutanud elus midagi ja saavad 

tuua näiteid enda kohta.

     Minu arust jõudis info vabatahtliku töö kohta minuni suhteliselt hilja, sest olen juba 

töötanud palgalisel tööl, mis on sama mis vabatahtlik töö, ainult selle eest saab palka ja seda 

on raskem leida. Vabatahtlikul tööl on ka rohkem erinevaid valdkondi ehk suurem valik. 

Tavaliselt noored hakkavad tegutsema, kui nad on gruppides, üksinda hakkab tegutsema vaid 

mõni üksik, seega oleks mõtekam pakkuda meeskonnalist tööd. Mina tahaks ka proovida 

mõnda tööd, mis teeks minu kodulinna kobedamaks ja modernsemaks. Noortel on palju häid 

mõtteid, seega võibolla ka kogu linna või riigi tulevik võib sõltuda noortest.

     Vabatahtlik töö on ikkagi täiesti ametlik töö ning kohe kindlasti ilmestab see ka inimese 

CV-d. Isegi juba raskel ja kohusenõudlikul tööl istuv täiskasvanud inimene võib panna end 

kirja vabatahtlikule tööle ja õhtuti teha seda aega veetmiseks ja nautimiseks, kui see töö 

meeldib talle. Inimene võib jalutada teise koeraga või istutada metsa, see kõik toimub 

looduses, värske õhu käes ja see on palju parem kui õhtuti istumine kodus.

     Vabatahtlik töö on küll palgata, aga paljud tegevused, mis aitavad teisi inimesi võivad tuua 

kasu. Algul aitab inimene kedagi ja siis see keda aidati võib aidata tagasi. Tehtud töö ei jää 

kunagi vaevatasust ilma. Kindlasti tahaks saada kohe raha ja palju, aga vabatahtlik töö võib 

saada selle kõige aluseks ning inimene võib välja jõuda suurte saavutusteni. Näiteks inimene 

võib  asuda vabatahtlikult tööle ajalehe müüjana, ajaga õppides inimestega suhtlema võib ta 

tõusta reporteriks ja kui väga veab siis ka ajalehe firma juhendajaks.

     Vabatahtlik töö on mõeldud kõigile kellel on hea tahtejõud ning vähemalt natukenegi vaba 

aega. Ei tohi mõelda, et see töö on mõtetu ning ei too mingit kasu. Kindlasti toob! Võib olla 

mitte endale vaid teistele või mitte kohe vaid hiljem. See võib saada kogu elu töö aluseks või 

toredaks vaba aja veetmiseks. Kindlasti tasuks igaühel proovida, sest alati võib leida midagi 

uut, saavutada uusi kogemusi või lihvida oma suhtlus-, arvutikasutamis- ja keeleoskust. 

Andrei Krotov (16), Valga

Vabatahtlik töö - kellele ja milleks?

  Inimestele ei meeldi eriti mõiste vabatahtlik töö. Tavaliselt tähendab see seda, et tuleb töötada, ilma et saaks raha. Tänapäeva maailmas on meil alati kiire ning kuidas leida aega tööle, mille eest ei saa isegi tasu?

  Kõige rohkem seostatakse vabatahtlikku tööd noortega. Neil on palju jõudu, vaba aega ning energiat. Noored sobivad ehk kõige rohkem vabatahtlikeks teistesse riikidesse. Tavalisel 20-aastasel ei ole veel kindlat elukohta või oma peret. Neid ei seo miski ning nad saavad vabalt reisida, muretsemata, et kodus ootab näljane laps. Nooruses oleme vabad. Samuti on vabatahtlik töö välismaal hea võimalus laiendada silmaringi. Ehk paneb paar kuud arenguriigis inimest hindama oma kodu mugavusi ning ei lase muutuda väiklaseks. Võib-olla ongi just sellist kogemust kõigil noortel vaja. 

  Nii nagu noorsugu vajab maailma nägemist, nii tahavad ka mõned vanemad inimesed teisi aidata. Kuid neid seob kodu ja pere. Sel juhul on võimalik olla vabatahtlik oma kodukohas. Meid ümbritseb palju abivajajaid. Samuti, miks ei võiks tugeva tervisega aktiivsed vanurid teisi omavanuseid aidata. Kuna nad ei käi tööl, neil on palju vaba aega, siis võiksid pensionärid ka üksteist aidata. Minu naaber on hea näide sellest, et vanus ei saa takistada töötegemist ning teiste aitamist. Igal hommikul viib ta posti oma tuttavatele, kes ise liikuda ei saa. Samuti koristab ta nende kodusid ja valmistab süüa ning seda kõike teeb ta tasuta. Vabatahtlikuks tööks ei pea end ilmtingimata registreerima. Vabatahtlikku tööd võib leida kõikjalt.

  Sellise ettevõtte võlu peitub selles, et saad ümbritsevale maailmale head teha. Samuti annab kaasinimeste aitamine tunde, et oled kellelegi vajalik. Mida rohkem anname, seda enam hiljem vastu saame. Et olla vabatahtlik, ei pea olema kindlat vanust, sugu või välimust. Aidata saab alati, kui on vaid soovi. See võib olla tasuta ning inimesed arvavad, et sellel pole mõtet, mõistmata, et see annab hingele kogemusi ning armastust.

  Mina arvan, et vabatahtlik töö on kõigile. See aitab kaasa hingelisele kasvule ning muudab iga inimest natuke paremaks. 

Katrin (16), Valga

Vabatahtlik töö - kellele ja milleks?

Kõigepealt määratleksin vabatahtlikku töö järgnevalt: eneseteostus ühiskonna heaolu hüvanguks, mis on tingitud vabast tahtest ja mis ei ole materiaalselt tasustatud. Sellele mõeldes ilmutab end kujutluspilt arengumaast, kus toidetakse näljas lapsi, jagatakse meditsiinilist abi ja algtasemel haridust. Ollakse ümbritsetud hurtsikutest ja ehitus konstruktsioonidest, mida on palju majaks nimetada. Kuigi ka arengumaad vajavad abi leian, et tähelepanu tuleks pöörata ka meie enda ühiskonnale. Kellele ja milleks oleks tarvis vabatahtlikku tööd Eesti Vabariigis?

Mis võiks olla see ajend, mis paneks inimesi oma oskusi jagama? Inimene on loomult ahne ja kui just raha rattaid käima ei pane, peab seal olema mingi muu mõjukas tegur. Seega selleks, et abi jõuaks abivajajani on tarvis potentsiaalseid aitajaid motiveerida. Vabatahtlik hulga suurendamiseks ühiskonnas on vaja tavakodanikke mõjutada ja neile teadvustada meile endile osaks langeva kasu olemust. Eelkõige erinevate vanusegruppide mõjutamiseks tuleb kasutada erinevaid meetmeid. Üldisest saamahimust hoolimata leidub meie ühiskonnas ka arvukalt altruistlike kalduvustega inimesi, kellele tõelist südamerahu pakub inimeste aitamine. Kindlasti tasuks vabatahtlikke tööd reklaamida ja näidata, kui vaba aja tegevust, võimalust tutvuda uute ja põnevate inimestega, erinevad projektid võimaldavad ennast teostada ja proovile panna, sealjuures ennast mitmekülgselt täiendades. Lühidalt vabatahtlikku töö on vajalik nii aitajale endale, kui ka abivajajale endale.

Loomulikult ei saa vabatahtlikku töö juures jätta rääkimata abivajajate poolest. Mis iganes põhjustel jõutakse ülla eesmärgini- kindla materiaalse tasuta teha midagi teiste heaks. Kuna Eesti näol ei ole tegemist arengumaa mudeliga, tuleks vabatahtlikke tööd koordineerida vastavalt meie ühiskonna iseärasustele. Kaval oleks kaasata projektidesse nii-öelda noort ja rohelist verd, kes tooksid endaga kaasa värskeid ideesid ja vaatenurkki. Lisaks uudsele vaatenurgale, millest saavad eelkõige kasu ettevõtted ja organisatsioonid, seisneks vabatahtlikke kasu kogemuste hankimisel, ametipostidel, kuhu verinoortel edasipürgijatel konkursi korras raske jõuda on. Loomulikult on Eesti ühiskonnas ka puudust kannatavaid persoone, keda sihikindlad edasipürgijad unustada ei tohiks. Selle sihtgruppi vajaduste rahuldamiseks on juba ühtteist äragi tehtud. Meil on toimiv toidupank, mida veelgi tõhusamaks arendada püütakse. Samuti on meil olemas toimiv Punase Risti organisatsiooni allüksused ja ajateenijad, kes vajadusel kasutavad oma teadmisi ja väljaõpet ühiskonna hüvanguks. Eesti oludes on tähtis ka abivajajate enda initsiatiiv. Sageli jäävad ühiskonna puudused kauemaks märkamatuks, kui inimesed ise probleemi ei tõstata. Niisiis vabatahtlik töö peab alati olema suunatud abi vajajale. Sihtgrupid on erinevad ja samuti on erinevad nende vajadused, kuid põhiidee on sama- nad vajavad kõrvalist abi ja tuge.

Meie ühiskonnas on vabatahtlikku tööd tarvis rohkem reklaamida ja tunnustada. Inimestele on alati meeldinud tunnustust saada ja vahel on see piisav tasu, et ennast liigutama hakata. Samuti on sellest kasusaajaid rohkem, kui esmapilgul paistab. Abi osutamine ei ole kunagi ühesuunaline protsess, see toimub ikka kahesuunalise teena- keegi peab selle ka vastu võtma. Seega on vabatahtlik töö kõigile, erinevatel isiksustel tuleb vaid leid oma nišš, et nähtavast vaevast ka ise rahuldust saada.

Riin (18), Vihiküla

Vabatahtliku töö - kellele ja milleks?

Vabatahtlikku tööd teevad igas vanuses inimesed, nii mehed kui ka naised. Isiklikult arvaksin, et kõige rohkem tegelevad sellega inimesed vanuses 16-26, aga 2009. aastal TNS Emori poolt läbi viidud uuringule tuginedes on selleks vanuseks hoopis 35-49. Vabatahtliku töö peaks olema miski, mida tehakse heast südamest, midagi vastu lootmata. Olles aga ise olnud erinevates projektides vabatahtlikuna juba u kuus aastat, võin kindlalt öelda, et kõik saavad midagi vastu, lihtsalt oleneb sellest, mis kujul see tasu on.

Kui vaadata kõige tähtsamat küsimust, milleks tehakse üldse vabatahtlikku tööd, siis ma usun, et päris paljud nõustuksid minuga, kui ma ütlen, et selle põhjukseks on teha head inimese, perekonna või kas või terve ühiskonna heaks. Kui endal on kõik hästi, siis tekib paratamatult mõte, et on palju inimesi, kellel nii hästi läinud ei ole. Seega soovitakse anda oma osa teiste inimeste elu parandamiseks. Paljudes poodides on erinevatel eesmärkidel jaoks annetuskastid, aga on ka neid inimesi, kelle on soovi ja ka aega midagi ise ära teha. On ju küllalt kuulsaid inimesi, kes on sellel alal eeskujuks, olles organisatsioonide patroonid ning ka ise kaasa aidates. Näitena saab tuua Evelin Ivese, kes on suureks eeskujuks, aidates igati kaasa erinevate organisatsioonide edule ning kes paneb ka ise käed külge, näiteks osaledes UNICEFi vabatahtlikega talgupäeval.  

Vähemasti kõik minu tuttavad vabatahtlikud ütlevad, et neil tekib hea tunne, kui nad saavad kedagi aidata. Seega võib sisemine rahulolu olla üks tasu. Samas võib olla selleks ka väikesed meened, mida erinevate ürituste raames jagatakse, nt T-särgid, söögikorrad, tasuta piletid erinevatele üritustele jne. Samas on ka selliseid erilisi inimesi, kes teevad enda sõnade järgi vabatahtlikku tööd, aga soovivad selle eest rahalist tasu, kinkekaarte, tasuta väljasõite jne. Samas kõige tähtsam tasu, mida vabatahtliku tööga võib saada, on uued sõbrad ja tuttavad. Isiklikult on see üks meeldejäävamaid asju, kuna paljude inimesega, kellega ma sain just nii tuttavaks, suhtlen ma siiamaani ja neist on saanud mulle kallid sõbrad võibolla just selle pärast, et meil on juba kasvõi üks ühine huvi.

Üks tasu, millest ma siiamaani veel kirjutanud ei ole, on tänu ja tunnustus tehtud töö eest. See on arvatavasti midagi, millest keegi ära ei ütle olenemata sellest, kas ta tahab seda teadlikult või mitte. 

Kui mõelda uuesti vabatahtlike vanusele, kes sellega kõige rohkem tegelevad, peab küsima, et miks just see vanus. Kui ma loogiliselt mõtlen, siis peaks vanuses 16-26 olema vabatahtlikke rohkem, kuna nendel on rohkem aega, lihtsam on päevakava muuta ja neil peaks olema rohkem seiklusisu, samas kui vanuses  35-49 on tehtud juba karjääri, loodud pere, on oma lapsed, kellega tuleb tegeleda ning tekib küsimus, et kus kohast nad leiavad selle aja, et tegeleda veel ka vabatahtliku tööga. Samas teise külje pealt vaadates on neil juba prioriteedid paigas ning nad näevad enda nina alt kaugemale.

Vabatahtliku töö on midagi, mida ei saa sundida tegema, seda peab ise tahtma. Erinevate uuringute tulemusena tegeleb sellega 27% Eesti elanikest. Ma ei oska öelda, kas seda on liiga vähe või küllalt palju, kuid kindlasti peab rõõmustama, et vähemalt niigi paljud sellega tegelevad. Samas kui seda rahasse ümber arvestada, siis PRAXISe järgi peaks selle eest aastas maksma 48 miljonit eurot. Seega ei tohiks vabatahtlikku tööd iseenesest mõistetavana võtta vaid näiteks ilusa sõnaga tunnustada tervet seda tegevust. See ongi põhjus, miks ma valisin essee teemaks vabatahtliku töö. 

Airi Park (20), Tartu

Vabatahtlik töö — kellele ja milleks?

                                 

Vabatahtlik tegevus on üheks oluliseks kodanikuühiskonna osaks. See on kiiresti arenev ning suurte tulevikuperspektiividega valdkond, mis omab tähtsat rolli ühiskonna heaolusse panustamisel. Käesolev teema on muutunud üha aktuaalsemaks – hetkel on käimas Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta, mis motiveerib valdkonnale suuremat tähelepanu pöörama. Kellele on see valdkond aga mõeldud? Arvatavasti leiaksid kõik endale meelepärase vabatahtliku töö, kui seda vaid tõeliselt tahta.

Vabatahtliku töö all mõistetakse uuringufirma Faktum poolt läbiviidud uuringu järgi „heast tahtest ja entusiasmist tasuta, vabast ajast tehtavat tööd kellegi, peamiselt ühiskonna heaks peamiselt ühise eesmärgi nimel.“ (Faktum 2003). Ametite rida, kus tublid inimesed on vabast tahtest ja rahalist tasu vastu küsimata võtnud endale vastutuse, mille riik tavaliselt delegeerib professionaalidele, on küllaltki pikk: politseid toetavad abipolitseinikud, Päästeametit aitavad vabatahtlikud päästjad, armee saab loota kaitseliitlaste ning naiskodukaitsjate abile, veel on sotsiaal- ja noorsootöötajad, keskkonna- või loomakaitseaktivistid. Riikliku julgeoleku tagamisele saab kaasa aidata Küberkaitseliidus (Kodres 2011, 23). „Vabatahtlikku tegevust leiab pea igas eluvaldkonnas: spordis, kultuuris, sotsiaaltöös, tervishoius, hariduses, noorsootöös, keskkonnakaitses, tarbijakaitses, arenguabis jne.“ (Surva 2009, 19). Seega tuginedes eelnevatele allikatele hõlmab vabatahtlik tegevus enamasti iga ühiskonnas eksisteerivat valdkonda, kus on tähtsal kohal väärtuste ja huvide edasi arendamine. Ilma tulu saamata tehakse koostööd eesmärkidel, et ühiskonda ning teisi aidata oma vabast tahtest ning soovist. 

 

Vabatahtlikuks olemine annab palju neile, kes sellega tegelevad. Põhjuseks võib olla soov arendada isiklikke oskusi, kohtuda teiste inimestega, luua uusi tutvusi, mis tulevad kasuks näiteks hilisema töö saamisel, eesmärgiks võib olla ka aktiivselt ja meeldivalt aja veetmine (Jõe, 2010). Vabatahtlik tegevus on üks vaba aja veetmise võimalus, kuid tegevused, mida tehakse toovad üldsusele kasu, vabatahtlikud on inspireeritud sellest, et neil on omakasupüüdmatu soov teisi aidata. Vabatahtlik tegevus annab võimaluse karjääri edendada ja väljendada oma erilisi oskusi, teadmisi ning kogemusi (Stebbins 2009, 156).

Vabatahtlikud on aktiivsemad õppima ning väärtustavad haridust, neil on laialdasem sotsiaalne võrgustik, mis võib olla abiks töö leidmisel (Wilson 2000). Vene (2005, 45) läbiviidud uuringus vastasid vabatahtlikud, et nad saavad märkida ära CV-sse, et nad on tegelenud või tegelevad vabatahtliku tööga, see näitab tööandjale nende väärtusi ja ellusuhtumist. Näiteks Pimedate Ööde filmifestival on suuresti üles ehitatud vabatahtlikkusele, kus vabatahtlikud tegelevad 15 valdkonnas. Vabatahtlikud on meeskonna täisväärtuslik osa ja antakse endast parim, et seda ka vabatahtlikele edastada. Vabatahtlike hulgas on nii tudengeid, aktiivseid pensionäre kui ka tööinimesi. Hea süda ja sisemine tahe midagi suurt ja toredat korda saata paneb inimesi seda tegema (Õigus 2011, 18). Vabatahtlik tegevus annab palju neile, kes vabatahtliku tööga tegelevad, tuuakse märkimisväärset kasu ning väärtust ühiskonnale kui ka endale läbi erinevate võimaluste ning arengute. Vabatahtlik töö omab samuti ka vabatahtlike jaoks suurt rolli läbi karjäärivõimaluste.

Vabatahtlike töö väärtust tunnetab igaüks, kes tarbib mingit hüve, selleks võib olla puhas loodus, turvalisem kodukant, positiivseid tundeid loov kultuurisündmus või ligimesehoolitsus, millena saab keegi teine tunda ennast inimväärsena (Tõnsing 2011, 27). Eestis panustatakse vabatahtliku tööga ka keskkonda, heaks näiteks on tuntud „Teeme ära!“ projekt, kus 2011. aastal toimunud talgupäeval osales 26 001 inimest, mis on ligi 2% elanikkonnast (http://talgud.teemeara.ee/events, 10.mai 2011).

Vabatahtlike teema tähtsus on ajaga suurenenud, üha laialdasemalt on hakatud antud valdkonda uurima. Vabatahtliku Tegevuse Arenduskeskuse poolt tellitud Vabatahtlikus tegevuses osalemise uuringu aruanne põhjendab seda järgmiselt: „vabatahtlikul tegevusel on oluline roll iga demokraatliku ühiskonna arengus, kuna vabatahtlik tegevus soodustab kodanikuaktiivust, vabatahtlikud tõstavad kodanikuühenduste suutlikkust ja teenuste kvaliteeti, vabatahtlikul tööl on märkimisväärne sotsiaalmajanduslik panus ning väärtus.“ (Praxis, TNS Emor 2008, 3). Selline tegutsemine on kasulik, kuna antav panus toob kasu erinevatele ettevõtetele. Vabatahtlik töö aitab riigil vahendeid kokku hoida. Arvestades vabatahtlike poolt tehtud töö väärtust ja mahtu, mis tehakse ära rahalist tasu saamata, on näha sellise töö märkimisväärne panus riigi sisemajanduse kogutoodangusse (Gramberg, Vutt 2005).

Seega kodanikuaktiivsuse olulisus on märkimisväärne, suurendatakse inimestevahelist usaldust ning koostööd ühiste eesmärkide nimel. Vabatahtliku töö väärtuslikku rolli on võimalik kõigil tunnetada läbi erinevate tegevuste. Vabatahtliku tegevusega panustatakse riigi arengusse sotsiaalse kapitali kasvatamisega ning ka otsese majandusliku panusena, samuti on võimalik valitsuse kulusid kokku hoida. Seega kokkuvõttes tehakse vabatahtlikuna ära palju tööd, mis on hinnanguliselt suure väärtusega ning see on mõeldud kõigile.

Kasutatud kirjandus

Gramberg, A., Vutt, M. (2005) „Vabatahtliku tegevuse väljakutsed Eestis.“ Riigikogu  Toimetised, nr 1.

Jõe, H. (2010) „Noored ja vabatahtlik tegevus.“ 100-113.

Kivirähn, J. (2003) Kodanikualgatuse uuring. Tallinn: Uuringukeskus Faktum.

Kodres, M. (2011) „Riik ja vabatahtlik – nagu seen ja samblik.“ Hea kodanik, nr 2, 2-43.

            Praxis, TNS Emor. (2008) Vabatahtlikus tegevuses osalemine Eestis. Uuringu aruanne.

Stebbins, R. (2009) „Would You Volunteer?“ Society, Vol. 46, No. 2, 155-159.

Surva, L. (2009) Vabatahtliku tegevuse arendamine kolmel tasandil: Ühiskond. Organisatsioon. Indiviid, Magistritöö, Tartu Ülikool.

Tõnsing, D-T. (2011) „Vabatahtlikkuse aasta on ka isiklik aasta.“ Hea kodanik, nr 2, 2-43.

Vene, K. (2005) Vabatahtlik töö siirdeaja Eestis: vabatahtlike kogemus, motivatsioon ja võrgustikud, Bakalaureusetöö, Tartu Ülikool.

Õigus, H. (2011) „Suur masinavärk nõuab aastaringset haldamist.“ Hea kodanik, nr 2, 2-43.

Wilson, J. (2000) „Volunteering.“ Annual Review of Sociology, Vol. 26, 215–240.


Ragne Tigane (27), Elva