Vabatahtlik töö - kellele ja milleks?

Kõigepealt määratleksin vabatahtlikku töö järgnevalt: eneseteostus ühiskonna heaolu hüvanguks, mis on tingitud vabast tahtest ja mis ei ole materiaalselt tasustatud. Sellele mõeldes ilmutab end kujutluspilt arengumaast, kus toidetakse näljas lapsi, jagatakse meditsiinilist abi ja algtasemel haridust. Ollakse ümbritsetud hurtsikutest ja ehitus konstruktsioonidest, mida on palju majaks nimetada. Kuigi ka arengumaad vajavad abi leian, et tähelepanu tuleks pöörata ka meie enda ühiskonnale. Kellele ja milleks oleks tarvis vabatahtlikku tööd Eesti Vabariigis?

Mis võiks olla see ajend, mis paneks inimesi oma oskusi jagama? Inimene on loomult ahne ja kui just raha rattaid käima ei pane, peab seal olema mingi muu mõjukas tegur. Seega selleks, et abi jõuaks abivajajani on tarvis potentsiaalseid aitajaid motiveerida. Vabatahtlik hulga suurendamiseks ühiskonnas on vaja tavakodanikke mõjutada ja neile teadvustada meile endile osaks langeva kasu olemust. Eelkõige erinevate vanusegruppide mõjutamiseks tuleb kasutada erinevaid meetmeid. Üldisest saamahimust hoolimata leidub meie ühiskonnas ka arvukalt altruistlike kalduvustega inimesi, kellele tõelist südamerahu pakub inimeste aitamine. Kindlasti tasuks vabatahtlikke tööd reklaamida ja näidata, kui vaba aja tegevust, võimalust tutvuda uute ja põnevate inimestega, erinevad projektid võimaldavad ennast teostada ja proovile panna, sealjuures ennast mitmekülgselt täiendades. Lühidalt vabatahtlikku töö on vajalik nii aitajale endale, kui ka abivajajale endale.

Loomulikult ei saa vabatahtlikku töö juures jätta rääkimata abivajajate poolest. Mis iganes põhjustel jõutakse ülla eesmärgini- kindla materiaalse tasuta teha midagi teiste heaks. Kuna Eesti näol ei ole tegemist arengumaa mudeliga, tuleks vabatahtlikke tööd koordineerida vastavalt meie ühiskonna iseärasustele. Kaval oleks kaasata projektidesse nii-öelda noort ja rohelist verd, kes tooksid endaga kaasa värskeid ideesid ja vaatenurkki. Lisaks uudsele vaatenurgale, millest saavad eelkõige kasu ettevõtted ja organisatsioonid, seisneks vabatahtlikke kasu kogemuste hankimisel, ametipostidel, kuhu verinoortel edasipürgijatel konkursi korras raske jõuda on. Loomulikult on Eesti ühiskonnas ka puudust kannatavaid persoone, keda sihikindlad edasipürgijad unustada ei tohiks. Selle sihtgruppi vajaduste rahuldamiseks on juba ühtteist äragi tehtud. Meil on toimiv toidupank, mida veelgi tõhusamaks arendada püütakse. Samuti on meil olemas toimiv Punase Risti organisatsiooni allüksused ja ajateenijad, kes vajadusel kasutavad oma teadmisi ja väljaõpet ühiskonna hüvanguks. Eesti oludes on tähtis ka abivajajate enda initsiatiiv. Sageli jäävad ühiskonna puudused kauemaks märkamatuks, kui inimesed ise probleemi ei tõstata. Niisiis vabatahtlik töö peab alati olema suunatud abi vajajale. Sihtgrupid on erinevad ja samuti on erinevad nende vajadused, kuid põhiidee on sama- nad vajavad kõrvalist abi ja tuge.

Meie ühiskonnas on vabatahtlikku tööd tarvis rohkem reklaamida ja tunnustada. Inimestele on alati meeldinud tunnustust saada ja vahel on see piisav tasu, et ennast liigutama hakata. Samuti on sellest kasusaajaid rohkem, kui esmapilgul paistab. Abi osutamine ei ole kunagi ühesuunaline protsess, see toimub ikka kahesuunalise teena- keegi peab selle ka vastu võtma. Seega on vabatahtlik töö kõigile, erinevatel isiksustel tuleb vaid leid oma nišš, et nähtavast vaevast ka ise rahuldust saada.

Riin (18), Vihiküla