Kuidas vähendada tööpuudust noorte seas?

Noorte tööpuudus on tänaseks momendiks aktuaalne teema Eesti tööturul. Võrreldes teiste Euroopa Liidu maadega on just meil tööpuudus noorte seas üks kõrgemaid. Viimastel aastatel on olukord muutunud pingelisemaks ja selgeid muutusi paremuse poole pole veel siiani tunda. Arvestada tuleb sellega, et noorte võimalused on ilma selletagi rohkem piiratud võrreldes nende konkurentsivõimalusi teiste elanikkonna rühmade vahel.

Justnimelt täna, on rohkem kui kunagi varem, vaja hinnata noorte tööpuuduse ulatust, selle dünaamikat ning leida võimalusi, kuidas tõhusalt toetada noori, kellel on raskusi tööhõivega.

Massiline tööpuudus noorte seas – suur ambitsioonikus, noored sptesialistid, reaktiivsus ja noorte ekstremism on probleemiks tööturul, kuna paljud ettevõtted lihtsalt kardavad võtta tööle neid, kellel pole töökogemusi ja on innovatsioonilisemad vaated töö tegemisele.

Noored spetsialistid on iga arenenud riigi uhkus ja lootus, kuid kui sellega ei kaasne noorel sotsiaalkindlust,  muutuvad nad riigi majanduse ja sotsiaalse stabiilsuse jaoks suureks ohuks.

Kõige tõenäolisemad ohud, mis toob endaga noorte tööpuudus:

·         Süveneb vaesus ja väheneb noorte perede eelarve (omakorda – suureneb lahutuste arv; abordid; sünnituste arvu vähenemine; kodutute, hüljatud laste, orvude, puuetega laste  osakaalu suurenemine )

·         Sotsiaalkindlustuse vähenemine ning ebapiisav noorsootöö hindamine võib viia riikliku patriotismini, mis toob kaasa alternatiivsete tööpakumiste otsimisele varimajanduses ja sellistes ärivaldkondades, mis õõnestavad huvi hariduse valdkonnas.

·         Süvenemas on kriminaalmenteluse olukord riigis. Sellega suureneb kuritegude kasv; õitseb alkoholi ja naorkootikumide kuritarvitamine; suureneb suguhaiguste ja teiste haiguste osakaal, mis omakorda vähendavad riigis eluiga; suremuse määr tõuseb – riigis hakkab toimuma rahva loomulik degeneratsioon.

Riik peaks looma noorte jaoks sotsiaalselt kindla ja stabiilse sfääri, kuna noored on iga riigi tulevik. Seega tasuks ülevaadata ja muuta õiguslikku raamistikku; korrigeerida poliitikat tööhõive valdkonnas; leida võimalusi valitsuse programmide ja tööhõive ürituste korraldamiseks täiendavat rahastamist; töötama välja stiimulite, soodustuste ja investeeringute  süsteemi, piirkondades, kus on madal töötus ( see omakorda stimuleeriks KOV tegelema rohkem tööhõive küsimustega ).

Kindlalt tuleks ümbervaadata haridustegevuse kõikides haridusasutustes, kuna ülikool peab üliõpilasest tegema enda ala spetsialisti. Lõpetaja peaks omama kindlat profesionaalset suunda ( selleks tuleks igas ülikoolis teha kohustuslikuks loeng Profesionaalse karjääri planeerimine ); peaks olema kindel, et tema teadmised on nõutud ( eriala tuleks valida mitte ainult ärilise kasu leidmiseks, kuid samuti võttes arvesse pikaajalisi suundmusi tööturul ).

Kasu tooks erinevate noorteprojektide ja programmide toetamine.

Nimetatud ettepanekud, võimaldaksid noortel omandada juurde häid kogemusi erinevates eluvaldkondades, mis omakorda parandaks riigi perspektiivi ja vähendaksid riske kvalifikatsiooni langemisega. Kvalifitseeritud tööjõu arv väikeriigis on üsna tähis, kuna kiirelt vananeva rahvastikuga peavad noored suutma ülevalpidada riigi sotsiaalsüsteemi, ning olema palju rohkem tootlikumad ja kohanemisvõimelised.

            Süüdistada noorte tööpuuduses ainult riiki või kedagi teist oleks suur viga. Tihti võime kohata selliseid noori, kes pole lihtsalt saanud aru hariduse vajalikusest või pole viitsinud ise midagi selle heaks teha, et leida endale sobiv töö. Tööturul vajatakse kindlate oskustega ja teadmistega inimesi, kes vastaksid majanduse ja selle arengu vajadustele. Töö armastab mobiilseid inimesi, seega õppeprotsessi tuleb jätkata terve elu. Peab olema sotsiaalne valmisoleks tööle asumiseks ja leida harjumus töötadada ka sellise tööandjaga, kes teeb vahest meelevaldseid otsuseid.

            Loomulikult noorte tööpuuduse vähendamiseks toodud meetmete süsteem ei piirdu eespool mainitust. Kui tulla selle probleemi juurde kompleksselt siis võime näha progressi töötute ridade tumedates tunnelites. Ainult ühtsuses on tugevus.

Jekaterina Fedkina (21), Tallinn

Eriauhind

Kuidas vähendada tööpuudust noorte seas?

Tasakaal tööpuuduse ja tööjõupuuduse vahel on probleemiks nii riigi kui ka ettevõtjate ja töötajate seas. Ettevõtjate jaoks valitseb pidevalt tööjõu puudus, tihti ei leita endale piisavalt kvalifitseeritud töötajat, lisaks see raske palga suuruse küsimus ja üleüldse pole võimalik  leida endale perfektset töötajat ergo valitseb tööjõupuudus. Töötajate jaoks aga valitseb alatine tööpuudus, kui mitte selles otseses tähenduses (kuid tihti ka selles), siis puudub lihtsalt selline töö, mida ta südames sooviks teha, selline palk, mis oleks talle vastuvõetav ning ülemus, kes suhtuks temasse vajaliku respektiga. Suuremaks probleemiks on aga see tõeline tööpuudus, kus oldaks nõus tegema peaaegu ükskõik missugust tööd, aga see lihtsalt pole võimalik. Riigil on selles situatsioonis aga raskeim roll laveerida kahe poole: töötaja ja tööandja vahel.

Noori, ka mind ennast, puudutab pigem see tööpuuduse pool. Olles päris lähedal oma bakalaureusekraadile, võin ausalt tunnistada, et kõiki töid ma ei oleks valmis tegema: koristaja, nõudepesija, ettekandja ja teised sarnased ametid jäävad minu poolt täitmata. Siiski tunnen, et sooviksin tööd, kus saaksin rakendada oma õpitud ja kaasasündinud oskuseid ja nii tunnevad kindlasti veel paljud minu kõrgharidust omandavad eakaaslased. Lisaks sellele peaks õppivale noorele sobiv töökoht olema paindliku ning osalise tööajaga, et see ei hakkaks segama koolis edasijõudmist, samuti võiksid garanteeritud olla uued ja õppimist toetavad kogemused, koolitused jne. Paraku selliseid töökohti on aga väga vähe ja veidigi huvipakkuvad töökohad nõuavad varasemat töökogemust sarnasel alal. Seega üks põhiküsimusi peaks olema noortele esmase erialase töökogemuse pakkumine.

Üks parimaid võimalusi endale töökogemuse hankimiseks on tööpraktika. Selle juhend võiks olla kirjutatud kõigi erialade õppekavadesse ning tööpraktika annaks tudengile esmalt teadmise sellest, milline võiks välja näha tema erialane töö, kas see talle üldse sobib (sest ei saa kõrvale jätta fakti, et paljud tudengid valivad omale eriala üpris ebaadekvaatsetest tunnustest lähtuvalt (nt. kuhu saadakse sisse, kuhu tuttavad lähevad, eriala nimetus tundus huvitav jne)). Lisaks sellele võimaldab tööpraktika tööandjatel värvata endi ridadesse vastava kvalifikatsiooniga ja ennast veidi juba tõestanud noori töötajaid, tudengid saavad endale vastutasuks aga vajaliku esmase töökogemuse, mis aitaks neid edasistel tööotsingutel. Praegu on aga õppekavas olev tööpraktika harv nähtus (vähemalt minu ülikoolis) ja on tunda, et tudengid saavad aru selle vajalikkusest ja soovivad seda ka endi erialadele.

Teiseks noorte väheste töökogemuste põhjuseks on mitmete ülikoolide vähene paindlikkus, kui mõnes ülikoolis saadakse valida milliseid aineid ja mis ajal kuulatakse, siis teistes ülikoolides õpitakse erialati ja õppeaastati ühtse tunniplaani järgi, mis ei võimalda tudengitel omada tihti isegi osalise tööajaga töökohta. Minu arust ei tee asja paremaks ka plaanitav kõrgharidusreform, mis raskendab tudengite võimalusi saada õpingute ajal erialast töökogemust ja seega ka paremaid võimalusi tööturul. Ei saa loota, et kui tudeng õpib korralikult soovitavad vähemalt viis aastat ülikoolis ja siis astub järsku peaaegu kogemusteta tööturule, jooksevad tööandjad tema pärast amokki. Nii see lihtsalt ei ole, eelistatakse ju ikka neid töötajaid, kes on omandanud kuskil mingi vilumuse tööülesannete täitmisel. Otse ülikoolipingist välja astunud noor tihtipeale ei oma aga mitte mingisugust töö (või vähemalt soovitava töö) kogemust ning tema õigeks töötajaks välja õpetamine on tööandjale lisa ressursi kulu.

Tähelepanelik lugeja võib olla märganud, et mainimata on jäänud veel üks töökogemuse saamise viis, nimelt vabatahtlikku töö tegemine. Selle asjaga on asi aga nii, et Eesti riigis pole paljudel tudengitel vabatahtlikku töö tegemiseks võimalust, sest suur osa ajast kulub tasustatava töö peale ning söök laual (vähemalt makaronid) ja katus peakohal peab ju olema. Seega võib vabatahtlikku tööd ja erinevates organisatsioonides osalemist käsitleda pigem kui mõnede üksikute õnnelike või masohhistide eralõbu. Olen kuulnud oma kursusekaaslaste kurtmist, et läheks küll ja teeks küll seda ja teist, aga vanemad ei soovi või neil pole võimalik rahaliselt toetada, see tähendab pikki tunde teenindajana kuskil leti taga rabamist, peale mida langetakse väsinuna voodisse, lisaks sellele veel kool ja õppimine, veidi aega ja raskesti teenitud raha on vaja kulutada ka perele, kodu loomisele, lõbutsemisele jne. Seega vabatahtlik töö (ükskõik milline, sest erialast vabatahtlikku tööd on niikuinii pea võimatu saada) neil meeles küll ei mõlgu.

Hoopis teine lugu on noortega, kes pole kõrgema või kutsehariduse omandamisega tegelenud ja siis võib olla töö leidmine veelgi palju raskem, kui just ei otsitagi tööd, mis vastaks nende peaaegu puuduvale kvalifikatsioonile. Haridust omandavate noortega oleme aga dilemma ees: suurendades õppetoetusi ja stipendiume piisaval määral, võime ju päästa õppurid töötamise kohustusest, samas ei kindlusta see seda, et nad hakkavad tegelema erialase töö või vabatahtliku tööga, vaid rakendavad oma vaba aega pigem lõbutsemisele, puhkamisele ja muule sarnasele. Samas ei toimi ka praegune süsteem eriti hästi, kus õpilased peavad enda ülalpidamiseks töötama täiskohaga tihti enda erialaga mitte ühtki seost omaval ametil, jooksevad nagu rotid rattas ja ei saa keskenduda seega ei koolile ega ka korralikuma töö otsimisele.

Haridussüsteemi ja eriti kõrgemat haridust pakkuvate institutsioonide ülesandeks on jõuda arusaamisele, mis on tähtis, kuidas jõuda tasakaaluni teadussaavutuste ja üliõpilastele kvaliteetse hariduse ning ettevalmistuse pakkumisele tööturul hakkama saamiseks vahel, kusjuures üks ei välista teist. Praegu on aga faktiks see, et paljud tudengid töötavad aladel, mis ei oma vähimatki seost nende õpitava erialaga, saamata jäävad vajalikud töökogemused ja sidemed ning see loob olukorra, kus ülikooli lõpetaval noorel on väga raske astuda tööturule ja leida seal endale sobivat nišši.

Anna-Helena (21), Liikva

Eriauhind

Kuidas vähendada tööpuudust noorte seas?

„Tulevik kõigil, kuid ebavõrselt jaotunud,“ on öelnud USA kirjanik W.Gibson. Igal inimesel on  võimalus saada kellekski. Tähtsaks või tähtususetuks,  töökaks või töötuks.  Kõik oleneb inimese enda valikutest, võimalustest, püüdlustest ja sellest, kas ühiskond soosib valikute realiseerumist.

Noortel on elus kaks kõige olulisemat valikut: kes temast saab ja kellega abiellub.  Põhikool on kõikidele kohustuslik, kuid peale seda tuleb valida, kas jätkata õpinguid kutsekoolis, minna gümnaasiumi või rännata laia maailma reisima.

 Mainori kõrgkooli lektor A. Arrak leiab, et gümnaasium ja ülikool toodab lolle, poolharitlasi. Tema sõnutsi „Ugrimugri“ keele õppijad marsivad küll nina püsti viimase koolikella taustal ülikoolist ellu, kuid nad ei oska midagi. Neil puudub praktiline töö kogemus. See on küll väga karmilt öeldud, kuid illustreerib selgelt tänapäeva maailmas valitsevat olukorda.  Rohkem vajatakse spetsialiste, kes töötavad oma kindlal alal. Kutsekoolides ja kõrgkoolides õppijatel on tihtipeale rohkem kogemusi ja neil on kergem tööturul sobiv töö leida.

Tööpuudus Eestis on kõrge. Kõrge on see sellepärast, et lolle on tööturul liiga palju. Inimene, kes soovib tööd leida, peab olema viisakas, eetiline, oskama suhelda ja tegema igapäevatoimetusi iseseisvalt. Samuti on tähtis ka väljanägemine. Kuid mida peab siis inimene tegema, et kõike seda saavutada? Need on tegelikud vägagi elementaarsed käitumisnormid, kuid siiski leidub inimesi, kes väljuvad eetilisuse ja viisakuse piiridest. Abituriendina võin öelda, et tänapäeval on juba väikeste laste seas moes vulgaarsed ja ebaeetilised väljendid. Seda on kohutav kuulata: kõnnid mööda väikeste laste koridori ja kõrvu kostuvad seksuaalsed kehaosad ja muud roppused.  Hea oleks, kui koolides toimuks rohkem etiketi tunde. Olen ise need tunnid  läbinud ning tean, et see toimib. Viisakus on tarkus. Peaksite seda praktiseerima  igapäev, et tööturule jõudes, see teie käes loomulik näiks.

Nüüdisajastul on oluline enne töövestlusele minekut kontrollida, mida Google’i otsingumootor teie kohta leiab. Oleks ju tõsiselt piinlik, kui tööandja leiab internetist siivutud jutud või pildid, kus tarvitad mõnuaineid. Pidutsemises pole midagi halba, kuid isikliku elu avalik jagamine võib tekitada tööandjates võõristust. Mõnel ametikohal piirab oma elu kajastamist veebilehtedel ka konfidentsiaalsusnõue. Interneti mälu ei kustu ning taustakontroll avalike andmete põhjal on seadusega lubatud. Peate olema sada protsenti kindlad, mida interneti riputate, sest kunagi ei või teada, millal see teile saatuslikuks saab.

 Töökohti luuakse ise ja teiste isikute poolt. Ettevõtjad on isikud, kes  tegelevad oma äriga ise, üritavad ise toime tulla ja maksavad ka endile ise palka.  Valitsuse ja teiste isikute loodud ametikohtades makstakse palk töölisele tööandja poolt.  Eestlased eelistavad teist varianti, ilmselt kardetakse enda loodud firmaga läbi kukkuda. Teine variant on, et  puudub algkapital. Noored küll tahavad saada  ettevõtjateks, kuid takistuseks on kool. Kaht asja ei suudeta ühildada. 18-aastane noor on teel iseseisva elu suunas, kuid selleks on vaja raha. Paljud tudengid teenivad raha müügikonsultantidena või õhtustes vahetustes baarides. Suuremat sorti äriga tegelemine, näib siin kontekstis üpris utoopiline. Niisiis ei jää noortel muud üle, kui palk tööandjalt ausalt välja teenida, jätkates samal ajal ka  õpinguid.

„Kui tekib tunne, et Sul on vähe raha, on põhjusteks ilmselt see, et sa oled kas loll või laisk,“ on öelnud majandusteooria dotsent Arrak. Täna, 21.sajandil on kõik võimalik. Rahasadu võib õnnistada  noort linna beibe kui ka metsa sees elavat pensionäri, sest kui tahad rikkaks saada—müü midagi internetis. Laisk ei viitsi oma vanu asju osta.ee-s müüa , õppida ära paari programmi, reklaamida enda valmistatuid tooteid. Inimene võib olla küll haritud, kuid kui ta ei oska oma teadmisi kvaliteetselt kasutada, on ta loll. Maailma noorim miljardär 19-aastane Zuckerberg lõi koos oma toanaabritega suhtlusportaali, mis üllatuslikult haaras kogu maailma (Facebook).  Enam ei saa inimesed öelda, et nad elavad tsivilisatsioonist eemal, neil pole võimalusi. Suurel hulgal andmesisestajate tööst on juhitavad otse kodust või loengusaalist. Internetiajastu peaks juba iseenesest olema suur samm noorte tööpuuduse vähendamiseks.

Kui mina ja minu eakaaslased tööturule siseneme, on suure tõenäosusega majandus tõusmas.  Teadmised, oskused ja kogemused võimaldavad saada meil selleks, kes me olla tahame.  Selleks et tühjade kätega logelejaid vähem oleks, peab riik hakkama tootma rohkem haritlasi. Noor ise, peab väärtustama viisakust ja hoidma oma maine puhtana.

Eisi (18), Jõgeva

Eriauhind

Kuidas vähendada tööpuudust noorte seas?

Noorte tööpuudus on keeruline probleem, sest seda tendentsi mõjutavad paljud väga erinevad tegurid. Lisaks on töötuks jäämise ohugrupp väga lai – sinna kuuluvad inimesed, kel on kool pooleli jäänud ja seetõttu madal haridustase; need, kes kõrgkoolist kas õppimisel esinevate raskuste või erialase huvipuuduse tõttu välja langenud; lisaks need, kel on küll kõrgharidus, kuid puudub töökogemus. Ohugrupi kitsendamiseks ja tööpuuduse vähendamiseks peavad mitmed erinevad institutsioonid muudatusi rakendama.

Esiteks, oleks vajalik juba põhikoolis pakkuda õpilastele karjääritunde. Karjääritund võiks olla enamat kui kutsesobivustesti ja isiksustesti tegemine. See tund peaks õpetama, kuidas kaardistada erinevad alad, mis konkreetset indiviidi huvitada võiks. Lisaks peaks see aitama teadvustada oma seni omandatud oskusi, tugevusi ja nõrkusi, et selle põhjal saaks noor hakata arendama end teatud valdkonnas, mille vastu tal on huvi või millega tegelemiseks esinevad tal vastavad tugevused. Väga palju on noori, kes ei tea, mis võiks nende tulevane elukutse olla, seetõttu valitakse sageli ülikoolis lihtsalt suvaline üldteaduslik eriala. Tugevuste ja nõrkuste kaardistamine aitaks neid noori elukutse valikul või vähemalt suunaks neid. Lisaks pakuks see võimalust juba põhikoolis või gümnaaasiumis arendada oma tugevusi või näiteks kui inimesel on elukutse valitud, kuid puuduvad vajalikud tugevused, saab ta huvipakkuvas valdkonnas vajaminevad puudulikud oskused või isikuomadused arendada vastavaks tugevuseks. Näiteks kui valitud eriala eeldab head esinemis- või analüüsioskust, võiks noor saada valida koolis vabaaineks väitluse, mis arendaks vastavaid oskuseid. See annaks noortele võiamluse omandada rohkem teadmisi ja kompetentsi täpsemas valdkonnas, nii saavad nad kergemini valida eriala ülikoolis või valida sobiva töökoha, neil on selleks ajaks juba kokkupuude vähemalt omadustega, mida antud eriala nõuab.

Põhikoolis ja gümnaasiumis tuleks arendada ja laiendada töövarju programmi. Erinevalt karjääritundidest aitaks see näha praktilist igapäevaelu antud ametis või valdkonnas. Paljudel noortel pole aimugi, millega konkreetselt valitud eriala inimesed tööl tegelevad, sest sageli ei paista kõik töökohustused väljapoole. Lisaks jagunevad paljud valdkonnad väga erinevateks ametiteks, töövarjupäev võimaldaks näha sobiva valdkonna erinevaid ameteid. Näiteks ehitusest huvitatud inimene saaks jälgida ehitaja, arhitekti jm tööd; ajakirjandusest huvitatud noor saaks jälgida ajalehe ja televisiooni töötaja või hoopis kaameramehe argielu.

Et noor saaks valida õige eriala, peaks riik andma pidevat informatsiooni tööturu hetkeseisu kohta – mis aladel on spetsialistide vähesus, millistel aladel nõudlus töötajate järgi suureneb, millistel väheneb. Lisaks tuleks luua parem süsteeem ümberõppeks ja elukestvaks õppeks. Hetkel on meie ühiskonnas levinud arvamus, et see, kelleks sa kord noorena ülikoolis õpid, selleks pead sa ka jääma. Aga tegelikult ei pea, sest kui palju me ka tööturu vajadustega ei püüaks arvestada, ei saa me ette näha 10-20 aasta pärast kujunevat tööturgu. Selleks, et meie ühiskond oleks suuteline tööturu muudatustega kohanema, tuleb edendada ümberõpet.

Ülikoolid peaks hariduses tasakaalustama akadeemilist ja praktilist poolt. Ühest küljest ei tohi tagaplaanile jätta akadeemilist poolt, sest akadeemiline haridus annab teoreetilisi teadmisi ja analüüsivõime, mis on paljudel erialadel olulised. Samas tuleks akadeemilist poolt kombineerida praktilise poolega ning anda tudengitele erialaseid praktilisi ülesandeid või luua täiesti uued, praktilise suunitlusega ained. Sel juhul tunneb tudeng ülikooli lõpetades end kindlamalt – tal on praktilised oskused, mida tööl rakendada. Praegu on enamustel erialadel kohustuslik praktika, kuid enamus tööandjaid ei näe kuuajalist praktikat töökogemusena. Tööandja otsib aga varasema kogemusega inimesi ning kui kandideerijatel seda pole, kuid nad on läbinud ülikoolis mitmeid erinevaid praktilisi aineid, tunneb tööandja end kindlamalt kui võtab tööle värske ülikooli lõpetanu.

Töökogemuse puudumist saaks efektiivselt asendada vabatahtlik töö, mida noor teinud on. Esiteks peaks riik propageerima vabatahtlikkuse aktsepteerimist (töö)kogemusena ning tööandja peaks samuti võtma seda kui olulist osa haridusest ja kogemustepagasist. Vabatahtlik töö on see, mis pakub lisaks uutele teadmistele sageli ka praktilist kogemust ning paljudel juhtudel arendab isikuomadusi, näiteks suhtlemisoskust, kohanemisvõimet jms.

Lisaks vabatahtlikule tööle tuleks arvestada õpinguid ja töökogemust välismaal kui väärtust omaette. Välismaal elamine annab kogemuse, mis samuti parandab kohanemisvõimet ning avardab indiviidi maailmapilti ning seega analüüsivõimet.

Lisaks neile ettepanekutele võiks kaaluda maksusoodustust neile ettevõtetele, kes palkavad varasema töökogemuseta või väikese töökogemusega noore. Kui praegu maksavad tööandjad 33% sotsiaalmaksu töötaja pealt, siis võiks kaaluda võimalust vähendada sotsiaalmaksu neile ettevõtetele, kes pakuvad tööd ülikooli või kutsekooli lõpetanule. See oleks ettevõtetele otsene rahaline motivaator võtmaks tööle töökogemuseta noori.

Kui nüüd hetkeks kõrgharidus kõrvale jätta, tuleb meelde ka kutseharidus. Siin näen taaskord ülesannet riigil, eelkõige ülesannet propageerida kutseharidust, teha kampaaniaid, et ühiskonnas hakataks väärtustama kutseharidust ja nägema kutsekoolis õppijaid kui tulevasi eriala spetsialiste mitte kui neid, kes ülikooli lihtsalt sisse ei saanud.

Kokkuvõttes võib öelda, et noorte tööpuuduse probleemi lahendamiseks ei saa ükski institutsiooni üksi midagi suurt ära teha. Seetõttu on minu ettepanek kaasata tööpuuduse vähendamisesse kõik otseselt ja kaudselt seotud institutsioonid ning muidugi peavad vaeva nägema ja pakutavaid võimalusi otsima ja kasutama eelkõige noored ise. 

Eveli Lehtsalu (20), Tartu

Kuidas vähendada tööpuudust noorte seas?

Meie elukvaliteedi tõus ning suurenenud nõudmised igasuguste tarbeesemete ja teenuste järele on loonud olukorra, kus noortel, kogemusteta ülikoolilõpetanuil kui ka keskharidusega piirdunud inimestel, on üha raskem leida enesele  tööalast väljundit. Üheks põhjuseks on kindlasti raha, mis on trüginud inimelu väärtusskaalal perekonna ning sotsiaalsete suhete kõrvalt esiplaanile. Ühest küljest on hea minna panka või kohvikusse ning saada osa esmaklassilisest teenindusest, kuulata kontserti, kus mängivad haritud ning oskustega muusikud. See on märk kvaliteedist. Kuid kuidas luua eeldused selleks, et selle kvaliteedi säilimise kõrval oleks võimalik ka noortel  teha läbi nö siirderiitus ning suunduda täiskasvanumaailma, ühtlasi saades osa selle poolt pakutavatest hüvedest ning ka ise midagi maailmale anda?

Üheltpoolt võib olla probleem alguse saanud meie noorte elustiilist ning heldest elust. Lugu, mis räägib rikkast kuningast, kes saatis oma pojad haridust omandama mitte tipptasemel koolidesse vaid just vastupidi, raskeimatesse oludesse, et nad õpiksid olema leidlikud ning enda eest seisma, lisaks tundma erinevaid inimtüüpe ja nendega lävima, kinnitab meie arengut eelkõike piirsituatsioonides. Vabakasvatus  ning muretu  elu on paradiislik, kuid seevastu ei aita meid objektiivselt hinnata olemasolevat ning väärtustada inimeste tööd, kes on loonud elukeskkonna, kus oleme praegu. Ei saa üldistada, kuid usun, et  mure peavarju ning toidu pärast, mis on osa Aafrika igapäevaelust, või siis orjastatud lapstööliste olukorra tajumine, jääb paljude inimeste jaoks hoomamatuks.  Öeldakse, et arengu toimimiseks tuleb mugavustsoonist väljuda. Aga kui pole sundijat ning enese tahtest jääb väheks, kas seljuhul saab midagi inimloomuses  muutuda?  Meile räägitakse kui andekas oli Einstein, aga see 99% tööd, mis oli tema ande edasiviivaks jõuks,  jääb sageli  märkimata. Seega oleks tarvis mingit ühiskondlikku mentaliteedimuutust, töö au sisse tõstmist. Individualismi asemel pigem koostööd, sest öeldakse: Kui tahad minna kiiresti, mine üksi, kui tahad jõuda kaugele, vali koostöö. Ja tõepoolest- vaadates tagasi oma gümnaasiumiaastatele, tuleb märkida, et keskkond määrab paljutki. On kaks vahet, kas õpikeskkonnas  valitseb hariduse suhtes kõrgendatud meelelaad või seda taunitakse. Kooliaeg pole kindlasti midagi sellist, mille lõppu igatsusega oodata. Pigem võiks ta olla keskkonnaks, mille sees olles arenemist tunnetada.  Suurim rõõm on õhtul magama minnes tajuda päeva kordaminekut ning teada, et homme ei ole ma enam see, kes täna. See näitab progressi, mis kujundab elu.

Kui vaatame ajas 40 aastat tagasi, siis oli tollases NSV Liidu aegses Tartu Ülikoolis proviisori erialal pärast lõpueksameid töökohale määramise komisjon, mille ülesandeks oli tagada inimesele riigi piires töökoht. Meeldiva asukoha saamine sõltus keskmisest hindest- kelle tulemused olid kõrgemad, sai ka eelisõiguse valida.  Linnades nagu Tallinn ja Tartu võis olla küll kirevam elu, kuid maapiirkonna apteegid pakkusid lisaks tasuta korterit, mis oli iseseisvat elu alustavale noorele suureks boonuseks. Selline suunamissüsteem võiks ka tänapäeval osaliselt toimida. Muidugi ei saa eeldada, et kõikidel inimestel on ühesugused vaated elule. On neid, kes leiavad, et välismaa on paik, millega end siduda ning seda ei saa pahaks panna. Kuid selline korralduslik pool soosiks inimestevaheliste pingete vähenemist  ning oleks märk riigipoolsest hoolivusest.

Hea oleks, kui noor saaks juba bakalaureuseõpingute ajal minna ettevõtetesse praktikale. Mõningates ülikoolides selline süsteem juba toimib, Eestis nt on  Tallinna Tehnikaülikool sõlminud lepinguid mitmete tööpakkujatega, kuid enamasti tähendab see paljude noorte jaoks pigem õpingute kõrvalt tööl käimist kui praktikat omaette.  Üheks  lahenduseks võiks olla võimalus kord või paar nädalas õpitava erialaga seotud firmas praktikal käia. Muidugi ei saa eeldada, et üliõpilase oskused on samad, mis staažikal töötajal. Nende jaoks jääb  ta pikka aega õpipoisiks. Kuid  vähemalt keskkonna olemasoluga tekiks  aluspind, millele oma oskusi ehitama  hakata. Ka lihtsamate tööülesannete sooritamisest oleks palju kasu.  See annaks võimaluse omandada kogemusi, mida nii paljud tööandjad kandideerimisel oluliseks peavad. Olukorras, kus ettevõttepraktika toimub enamike ülikoolierialade puhul magistriõppes, tekitab situatsiooni, kus on palju ebaselgust. Õpilane elab justkui kolm aastat kestva udu sees, sest tal puudub ettekujutus rõhuasetusest ning valikutest, mis oleksid talle soodsad. Muidugi ei saa ülikooliharidust kutseharidusega võrdsustada, tegeletakse ju kuue samba vahel pigem abstraktsemate teemade käsitlemise kuivõrd praktilise poolega. Nagu mu ökoloogia õppejõud on öelnud: „Ülikoolist saate oskuse lugeda raskeid tekste. „ Tõsi ta on- kui on tugev teoreetiline baas, on ka rohkem infot, mida seedida ning sellest tulenevalt mõtteid, kuidas oma elu kujundada.  Seega oleks vale öelda, et õppekohtade limiteerimisel, mida riik ei vaja, langeb tööpuudus, kuna inimeste arv kandideeritavatele töökohtadele väheneb. Ei saa ainult vajaduspõhisusest lähtuda, sest suure tõenäosusega ei leia me iial cvkeskuse kodulehelt tööpakkumisi filosoofidele, keda ka TÜ-s koolitatakse.  Kuna pidev enesetäiendamine saab olema meie eluaja üks märksõnu ning muutused saavad alguse meist endist tuleb pingutada rohkem, teha asju armastusega. Siis tulevad ka töö viljad, tegevused saavad südamelähedaseks ning usk oma tehtud tegemistesse annab jõudu edasiminekuks. Krevetipüüki võib pidada üheks kõige raiskavamaks püügivormiks, kus praagi ja saagi suhe on 9:1. Ma loodan, et meie noorte saatus ei kujuneks krevetisarnaseks, keda Eesti Vabariigi nimeline kalalaev tonnide viisi hukka saadab. Meie tuleviku Eestis ei eksisteeri äravisatavaid  inimesi...

Stella Ots (20), Abja-Paluoja

Kuidas vähendada tööpuudust noorte seas?

Tööpuudus noorte seas on riigis viimaste aastatega üha enam kasvanud Millest on tingitud see, et noored, tööjõulised inimesed hoolimata nende soovist endale igapäevaselt leiba teenida siiski enamjaolt vanemate kulul elama on sunnitud? Üha enam on võtnud nii riik kui ka erinevad organisatsioonid endale eesmärgiks vähendada noorte seas valitsevat tööpuudust. Kas ja milliste vahenditega oleks võimalik efektiivselt suurendada noorte eestlaste tööhõivet, andes neile samaaegselt tulevaseks eluks vajalikke kogemusi?

Noorte madalas tööhõives on osalt süüdi majanduskriis, mistõttu on tööpuudus terves riigis suurenenud, kuid on ka teisi faktoreid, miks just noortel raske tööd leida on. Üheks põhjuseks on näiteks see, et üks firma on korra juba palganud mõne verinoore teenistuja kui see oma ametipostil toime ei tulnud, siis ei julgeta enam kogemusteta töötajat palgata, kartes et ka temal oskustest vajaka jääb. Teiseks põhjuseks on see, et ametikohti põhi- ja keskharidusega inimestele on vähe ning neile pretendeerivad nii noored, kui ka paljud need, kellel Nõukogude Liidu koosseisus kõrgharidus saamata ning karjäär tegemata jäi. Samas on aga raske tööd leida ka neil noortel, kes värskelt bakalaureuse või isegi magistrikraadi omandanud on. Siinkohal tuleb jälle mängu see, et firmad ei usalda tihti mitmeaastase töökogemuseta inimest. Nad eelistavad kasutada kvalifitseeritud tööjõudu, sest neil puudub huvi uuele töötajajale vajaliku kutseoskuse pakkumisest, kuna neil on lihtsam võtta tööle juba töökogemusega inimene.

Selleks, et vähendada tööpuudust noorte seas, tuleks võidelda just nende probleemidega.

Madal tööhõive on kahtlemata probleem, millega tuleb võidelda – üheks abivahendiks oleks nende tööle palkamise soodustamine erinevate vahenditega, sest üldiselt ei taheta noori palgata, kuna neil on vähene või puuduv töökogemus. Samas aga tuleb kuskilt alustada karjääriredelil üles poole ronimist ning seda ei saa teha, kui noore ainsaks võimaluseks tööd leida on seda vaid läbi tutvuste tehes. Riik võiks pakkuda firmadele, kes noori palkavad maksusoodustusi või maksta kinni osa tema palgast, nagu seda praegu töötute puhul tehakse. Taoline käitumine motiveeriks asutusi pakkuma kergemini tööd noortele, sest isegi, kui ta enda ametikohustustega tõesti toime ei tuleks, siis ei oleks firma kaotused nii suured, kuna talle ei olnud vaja nii palju palka maksta või kuna saadi maksusoodustusst. Igal juhul soodustaks see noorte tööle pääsemist ning see annaks neile võimaluse kogemuste saamiseks, millest neil tulevikus kindlasti kasu on. Riiklikult oleks võimalik sellesse probleemi sekkuda veel erinevate kvootide kehtestamisega: näiteks, et igas firmas peab töötama kindel protsent alla 26. aastaseid noori. See oleks aga juba peale riigi poolt peale sunnitud palkamine ning võiks firmasse halva õhkkonna luua. Oleks veel ka võimalus kuulutada mõned lihtsamad tööd nagu ettekandja-, müüja- ja laomeheamet „noorte töödeks“ ning kehtestada seadus, et näiteks üle 40 aasta vanused seda teha ei või. Taoline piiramine aga oleks kehtestatud piirist vanemate inimeste diskrimineerimine.

Noorte tööhõivet oleks võimalik ka suurendada tööturgu ühtlustades. Selleks tuleks aga alustada kaugemalt, nimelt ühiskonnast. Hetkel on üleüldiseks trendiks, et kõik, kellel vähegi mõistust või raha on, peavad minema kõrgharidust omandama ja soovitatavalt enda äri luua üritama. Rohelisena firma loomine aga ei vii tihti soovitud sihile, vaid pigem kukub läbi, mis viib jälle töötuseni. Kõrgharidusega aga käib kaasas üks probleem: on väljakujuenud populaarsemad erialad, mida väga paljud õpivad nagu näiteks ärijuhtimine. See toob endaga aga kaasa selle, et ühe eriala lõpetab liiga palju inimesi korraga ning suur osa neist jääb töötuks. Taoline käitumine tuleneb suuresti sellest, et kutsehariduse maine on viimase kahekümne aastaga tohutult langenud, usutakse, et vaid kõrgharidusega võib elus kuskile jõuda, mis tegelikult tõele ei vasta. Ilmselgelt aga viib taoline suhtumine selleni, et riigis on liiga palju kõrgharidusega inimesi ning liiga vähe neid, kes kutseharidusel põhinevaid töid nagu näiteks keevitamine, oleks nõus tegema. Soodustades enam kutsehariduse omandamist, suudaksime tagada ühtlasema kvalifikatsiooniga inimeste jaotuse tööturul niing seetõttu ka suurema tööhõive. Tasa ja targu üritabki Eesti riik selles suunas mitte, propageerides jõudsalt meedias kutsehariduse omandamist, mis pikemas perspektiivis peaks olukorda tööturul parandama, sest praegusel ajahetkel on just kutseharidusel baseeruvast tööjõust puudus.

Noorte üha kasvava tööpuuduse probleemiga tuleb riigis tegeleda Selleks on mitmeid võimalusi. Kõige enam saab selleks just riik ära teha, pakkudes noori tööle palkavatele asutustele soodustusi või kompensatsiooni ning propageerides kutseharidust, et tagada tasakaal tööturul, mis tagab nii noorte suurema tööhõive kui ka üldise tasakaalu tööturul. 

Maris Alt (19), Kasemetsa

Kuidas vähendada tööpuudust noorte seas?

Eestis on tööpuudus noorte seas kasvanud. Meie riigis on küll majandussurutis, aga kuidagi peab leidma lahenduse noorte seas olevale tööpuudusele.

Noored inimesed peavad rohkem tegelema vabatahtliku tööga, sest see annab töökogemust. Aga mis on vabatahtlik töö? Vabatahtlik töö on see kui inimene korraldab teistele tööriistad töö tegemiseks ja palga eest antakse süüa ja juua. Inimene, kes kirjutab oma CV-s, et on osalenud mitmes vabatahtlikus töös, toob tööandja silmis plusspunkte. Sest tööandja näeb, et inimesel on palju töökogemust ja ei karda tööd.

Noored mõtlevad tihtipeale töö tegemise ajal rahale. Raha on see kõige tähtsam. Seetõttu on noor inimene nõus olema töötu. Nad mõtlevad, miks teha tööd väikese raha pärast, kui kusagil makstakse rohkem selle töö eest ning nad jäävadki oma aega ootama, millal tööle saada suure palga eest. Tegelikult peaks tööd tegema naudinguna. Kui teed hästi oma tööd, siis saad vastava palga. Noored ei tohiks olla nii valivad oma töökoha suhtes. Töö on töö.

Meie ühiskonnas peab noorel olema tutvusi, et saada tööle. Tööandja tahab rohkem sellist inimest, keda ta teab või tema hea tuttav on soovitanud. Tänapäeva ettevõtetel pole aega tegeleda noorte kogenematute inimestega. Neil on vaja inimest, kes oskab oma tööd ja ei vaja erilist õpetamist. See on üks põhjus, miks meil on tööpuudus. Selle lahendamiseks peavad ettevõtjad riskima tööle võtmisega. Mitte ei pea kõiki tööle võtma aga ei tohiks olla ka nii valiv, kui hetkel.

Kutsekooli lõpetanud noorel on palju lihtsam tööle saada kui gümnaasiumi lõpetajal. Neil on kogemus, kuidas asjad käivad ja nende väljaõpetamisele kulub vähem aega. Kutsekoolidel on mõningate firmadega sõlmitud leping, kus õpilane saab praktikal käia. Kui õpilane on kooli ära lõpetanud, siis on tal suurem võimalus firmasse tööle saada kui gümnaasiumi lõpetajal. Firma teab, milline töötaja ta on. Gümnaasiumi lõpetajal veab, kui ta saab ülikooli kõrvalt tööle. Sest paljude perede sissetulek ei võimalda toetada ülikoolis käivat last.

Noorte seas olevat tööpuudust saab leevendada siis, kui tööandjad on paindlikumad inimeste tööle võtmises ja noored peaksid  tegelema rohkem vabatahtliku tööga.

Aidi (16), Valga

Kuidas vähendada tööpuudust noorte seas?

Tööpuudus on tänapäeva ühiskonnas väga aktuaalne probleem. Töötuid leidub igas vanuses. Loomulikult on kõige halvem, kui töötu on noor inimene. Nimelt motiveerib see noort inimest

välismaale emigreeruma. See omakorda muudab negatiivseks meie väikese riigi iive. Selleks, et noorte seas tööpuudust vähendada, on palju lahendus.

Tänapäeval võib kohata paljudes kohtades töötamas vanemaid inimesi. Miks võtab tööandja endale tööle vanema inimese? Põhjus on väga lihtne, nimelt on vanem inimene leplikum. Kuna nagunii saab ta pensionis siis on ta nõus töötama ka poole palga eest, eriti kui töökohaks on näiteks valvetädi garderoobis. Nimelt tuleks need inimesed, kes saavad pensionit saata pensionile ja keelata lisaraha teenimist, kuna nad hoiavad kohti kinni ning noortel ei ole tööd. On ka teine võimalus, et kui inimene tõesti tahab nii tööd teha, las ta siis teeb, aga pension jääks sel juhul maksmata. Kuna töötav pensionär saab nii pensionit kui ka palka.

Suureks takistuseks on noortel kindlasti haridus. Kuna paljud töökohad nõuavad kõrgharidust, siis olen arvamusel, et vähemalt keskharidus peaks igal inimesel kohustuslik olema. Kuna noored valivad tihtipeale peale põhikool lõpetamist kutsekooli, siis tihtipeale jääb kutsekooli kõrval nii palju vaba aega, mis viib noored halvale teele. Väga populaarne on tänapäeva  noorte seas pidutsemine ja mitte ainult nädalavahetusel, kuid ka nädala sees. Kindlasti ei ole võimalik klubid sulgeda, kuna siis tekiks töötuid veel rohkem, kuna klubid on väga suurtes kasumites noortest inimestest. Ometi võiks vanusepiirangut tõsta. Näiteks klubidesse lubada isikuid alates 21. eluaastast. Selleks ajaks on inimene oma keskhariduse kätte saanud ja tema mõtlemine on enamvähem täiskasvanu tasemel. Paljud noored alustavad pidutsemist aga noorelt, mistõttu jääb kool pooleli. Et seda ei juhtuks tuleb seadused karmimaks muuta. On olnud ettepanekuid, et kui inimene põhjuseta puudub, peab ta n.ö. trahvi maksma. Ometi arvan, et see pole õige, kuna sel juhul suureneks vargus, sest noorel inimesel pole kuskilt raha võtta.

Nimelt tuleb noori rohkem sundida. Kui ei soovi vabatahtlikult 12 aastat koolis ära käia siis tuleb sunniviisiliselt. Koolid teha kinnisteks, see sarnaneks võib-olla küll vanglatele, aga paraku on tänapäeva noored nii rikutud, et neid tulebki karmilt kohelda. Minu jaoks on täiesti vastuvõetamatu see, kui nooruk õpetaja ees ropendab. Ropendava suuga inimest ei soovi keegi endale tööle ka mitte. Loomulikult ei tohi laste peal kasutada vägivaldset jõudu, aga ometi kinniste koolide idee oleks hea. Noor inimene oleks koguaeg kasvatajate silmade all. Samuti poleks neil võimalus kuskil pidudel käia ning oma tervist rikkuda. Trahvid mis tehakse noortele kui nad jäävad vahele suitsuga või purjus peaga on naeruväärsed. Kuna rahaline trahv ei ole kunagi õige. Nimelt mõjutab pigem see lapsevanemat kui last. Laps on hoopis uhke, et vaat mul sinust rohkem trahve ning võistlevad ka veel omavahel. Trahv peaks olemas selline, mis paneks inimese teine kord mõtlema, kas ta ikka tahab seda.  See peaks olema ühiskonnale kasulik töö. Kuigi siinkohal tekiks jälle lapsejõu ärakasutamine, aga ometi arvan see oleks hea õppetund neile. Näiteks saata laps lund rookima, talukohta väljaheiteid koristama, tänavaid pühkima, prügi koristamine vms.

Kõige tähtsam on noortele selgitada, et ilma hariduseta, ei ole võimalik endale hea töökoht leida. Neid tuleb rohkem sundida ja karmimalt kohtlema, kuna kõik noored on käest ära läinud ning on arvamusel, et vanemad inimesed peaks hoopis neid austama, mis on muidugi vale. 

Olga Getman (18), Tallinn

Noorte tööpuuduse vähendamisest ja vabatahtlikkusest

Noori tuleks inspireerida tegema midagi, mida nad varem pole proovinud. Läbi selle saaksid nad ennast tundma õppida ja leiaksid endale sobiva huviala või isegi elukutse. Kõige parem töö on siiski see, mis läheb kokku sinu huvialaga. Nii vähemalt väidetakse. Tänapäeva noored võiksid rohkem korraldada kokkusaamisi ja üritusi, mille kaudu nad õpiksid oma tugevusi ja nõrkusi. Samal ajal nad saavad õppida teistelt inimestelt seda kuidas nemad iseennast inspireerivad ja millega nad tegelevad või kuidas nad on leidnud endale just sobiva töö ükskõik, kas siis suvetöö või siis täiskohaga tööotsa. Enamasti aitaksid just koolipoolt pakutavad huviringid, aga minu arvates on neid liiga vähe või siis noored ei võta vedu. Kool peaks minu arust näitama noorele õpilasele kuidagimoodi teed, mida mööda ta saaks pärast lõpetamist edasi kõndida iseseisvalt. Mina, näiteks, korraldaksin näiteringe arglikele ja nendele inimestele, kes on huvitatud näitlemisest või kes isegi plaanivad minna näitlemist edasi õppima Lavakasse või Viljandisse. Paraku jääb minulgi inspiratsioonist puudu, kuna näiteringid said otsa ja ühest aastast ei piisanud mulle. Koolides võiksid käia näiteks inimesed, kes räägiksid oma põhja käimisest ja siis hiljem jälle tõusnud on ning nüüd head elu elavad(mitte rahalises mõttes). Vana õpetab ikka noort ju, mitte vastupidi. Enamasti saab tänapäeval nüüd kõige parema töö kusagil välismaal ehk tuleks siis luua mingid grupid ja minna koos oma sõpradega kuhugi Rootsi või Suurbritanniasse näiteks vanemaid inimesi aitama või ühiskondlikku tööd teha.

Vabatahtlik töö on nendele, kes soovivad maailma paremaks muuta või siis midagi head teha teistele, kes seda kõige rohkem vajavad. Kui inimesed teevad head ,kasvõi midagi väikest, annab see abi vajajale tunde, et teda märgatakse ning vabatahtlik ei saa midagi muud kui ainult rõõmu tunda selle eest, et ta on teinud midagi väikest aga samas jällegi midagi niivõrd suurt, et seda ei anna kirjeldada. Vabatahtlik töö sobiks kõigile, isegi nendele, kes ei soovi teha seda tööd. Näiteks kui inimene, kes on kitsa rinnaline ning ei saa aru miks seda vaja on, siis tuleks teda viia kuhugi vabatahtlikuks ja näidata kui oluline see on tegelikult nendele inimestele kellel ei pruugi olla mitte midagi muud kui ainult hea süda ja oma hing, ning samal ajal teada kuii hästi tal endal on vedanud eluga.

Töö olemasolu ei tähenda, et probleemid lihtsalt kaovad. Probleemid just tulevad. Näiteks majanduslikult ei elata ära palgast(oleneb töökohast) või siis ei saada kolleegidega hästi läbi. Tööandijaga võivad tekkida konfliktid jne. Kuid nendele, kes on õpilased, nendel jah ei pruugi siis probleemi esineda võib tekkida ainult väsimus kui peab käima kahes kohas korraga, koolis ja tööl. Isegi mina elan praegu taolist elu ja see pole üldse roosiline ega sulgedel lebamine.

Kui ma oleksin töötu, siis ma oleksin ühiskondlikult aktiivne ja aitaksin ka teistel inimestel midagi head teha või siis korraldada midagi, mis aitaks jällegi teisi inimesi, ükskõik millega. Kuna ma tean, et ma olen väidetavalt hea kuulaja ja nõuandija siis ma võib-olla isegi kaaluksin inimeste nõustamist, mis tahes teemal. Võib-olla ma sobiks isegi kodututevarjupaika nõustajaks või siis üldse nendele, kellel on elus halvasti läinud ning pole kellegagi suhelda.

Gerttu

Kuidas vähendada tööpuudust noorte seas?

                             

  Tööpuudus on noorte seas väga suureks probleemiks. See on probleem, puutuvad kokku enamus noortest. Eriti suureks probleemiks on see suvel, kui noortest pole koolis ja kui kuidagi on vaja oma vabaaega sisustada ja raha teenida. Minu arvates vajaks see probleem lahendamist. Kõigil noortel , kes tahavad tööd teha peaks olema see võimalus olema.

  Minu arvates on mitu võimalu, kuidas vähendada noorte tööpuuduse probleemi. Minu esimene mõte, kuidas lahendada seda probleemi on see,et vanematel inimestel peaks olema pension juba 55 eluaastast, aga mitte 63 eluaastast. Kui inimesed läheksid varem pensionile,vabaneks palju töökohti  ja see oleks hea võimalus noortele. Peale selle on noored aktiivsemad ja neil on palju huvitavaid mõtteid, mida ja kuidas teha. Noored on väga ettevõtlikud ja sobiksid minu arvates mõne töökoha peale paremini kui vanemad inimesed. Ma loodan, et kunagi avaneb selline võimalus, et vanemad inimesed saavad minna varem pensionile ja noored nende asemele tööle.

  Noorte probleemi lahendamiseks võiks olla rohkem noorteorganisatsioone ja erinevaid projekte. Peaks olema ka rohkem töömalevaid. Ma arvan,et see oleks noorte jaoks huvitav, kuna olen ise käinud töömalevas ja tea,et seal on huvitav. Võiks toimuda ka erinevaid üritusi, mis aitaksid leida noortel tööd.

  Selleks,et noored leiaksid tööd tuleb neil kindlasti ise selleks vaeva näha. Paljud tööandjad ei usalda noori ja arvavad, et nad ei tee oma tööd hästi, kuid kindlasti pole see alati nii. Noortele peaks andma võimaluse ennast tõestada,et nad saaksid näidata ,et ka nemad oskavad oma tööd teha hästi. Kui noored ise ei otsi lahendust oma tööpuuduse probleemile, siis kasvab tööpuudus aina suuremaks. See on minu arvamus sellest, kuidas lahendada tööpuudust noorte seas.

Erelin (16), Valga